Koigepealt, armsad armsad lugejaid, aitah koikide julgustavate, lohutavate sonade eest ja virtuaalsete paide eest. See blogi sai tehtud et vanemad ja sobrad saaksid kursis olla me siinse eluga aga nuud on lugejaid ule terve maa. Ma ei ole kindel miks keegi seda blogi loeb, kas moe voi retseptide voi mu sarkastiliste kommentaaride tottu aga vaga positiivne ja rikastav on see kogemus olnud. Aitah!!!
Kuu vanuseks saab me tutar laupaeval ja ma olen heldinud toesti kui palju haid soove, kinke ja tahelepanu on vaike Olivia saanud. Tal on mitu isehakanud tadi kes ta toenaoliselt ara hellitavad. A toi Ralph Lauren-i tennisekostuumi 3 kuusele, kujutage ette nyyd. Vaga popp. Ilmselt saab sportlik piiga olema. :)H toi meile ohtuks suua - baguette, juustu, salat kalkuni BBQga, valge vein ja ploomikook. K ja T helistasid et mida mul vaja on, nemad kohe ostma minemas jne. Ning siis on Olivial paar tadi kes ei ole ei mind ega teda veel kohanudki kuid on talle kinki saatnud voi tahtnud saata - taiesti hammastav ja nii liigutav. Ok ma enam ei ohheta.... Loodan ise ent kunagi samamoodi universumisse head tagasi saata.
Ema tunne - tuli ule oo. Voib olla see et O hakkas magama 3.5 - 4.5 h oosel jarjest aitas kaasa - rahutu see uni vast on ja vahest haalitseb nii palju et ma ei saa magama jaada. Nuud ei taha ma teda kauaks uksi jatta, isegi issiga ja ootan vaga mil ta hakkaks mind ara tundma ja reageerima. Aga uhe kalli sain (kogemata kombel) ja minu suda kohe sulas. :) Kaisime arsti juures kuulmistesti tegemas ja arst utles et esmakordse emme kohta olen ma vaga rahulik. Ytlesin et arvestades koike muid probleeme mis tal olla voiks, kui uks korv ei kuule hasti, elame ule. Aga test laks hasti ja kuulmisega probleeme pole.
July 29, 2009
July 24, 2009
Valikutest
Minu garderoob koosneb topidest milles lihtne last soota ja millest pole lugu kui igast plekke peale tuleb. Nii et ei midagi huvitavat voi glamuurset. Aga vahemalt nii hull pole veel lugu....
Eriti huvitav on see rindade ara tahistamine kleidil. Mnjaa......
Eriti huvitav on see rindade ara tahistamine kleidil. Mnjaa......
July 21, 2009
Emaks olemisest. Jalle.
Ma luban et mu blogi ei muutu ema & beebi teemaliseks. Ainult. Hetkel on see kull koige aktuaalsem teema.
Ma kujutan ette et see ei ole poliitiselt koige korrektsem asi mida valja oelda, aga kui inimesed kusivad minu kaest lapse saamise kohta "Isn't this the most amazing/worth while/glorious thing you have ever done?", ma ei tea mida vastata. Uhele tuttavale utlesin et "I think it will be." ning naisterahvas vaatas mind kui tosiselt ebanormaalset ema. Lausa sokeeritult. Inimesed eeldavad et sul on selline sillerdav aura pea kohal ja onnis naeratus naol kuna sa oled nyyd ema. Ja ma ei tunneta seda aurat hetkel.
Arge saage minust valesti aru, ma armastan oma last. Ja ma olen kindel et mitte midagi ei ole vorreldav selle tundega kui su laps sulle otsa vaatab ja naeratab ning ema utleb. Ent alguses.... Tundub et koik mida ma teen paevast paeva ja oost oosse on imetan, vahetan mahkmeid, uritan gaasi valude ja jonnimisega tegelda. Lisa sellele veel juurde magamata ood (eile oosel 1 h magamist), kaasa pikad tootunnid ja endise elu n.o. kadumine, no ei teki sellist ondsat tunnet. Koik raagivad et maga kui laps magab, ei saa noh, olen proovinud. Ja et ara tee kodus midagi, puhka. Ent mingite koduste tegude tegemine annab mingi normaalsuse tunde tagasi. Hirmsasti tunnen puudust kaasaga koos olemise ajast, kasvoi rahulikust ohtusoogist koos.
Motlen ise et kui Olivia hakkab mind ja G'd ara tundma, pariselt meile naeratama ja natuke pikemalt magama, siis ma maandun nende puhalike, rahulolevate emade sekka kes ei joua ara raakida kuis praegune aeg on nende koige onnelikem.
Ma kujutan ette et see ei ole poliitiselt koige korrektsem asi mida valja oelda, aga kui inimesed kusivad minu kaest lapse saamise kohta "Isn't this the most amazing/worth while/glorious thing you have ever done?", ma ei tea mida vastata. Uhele tuttavale utlesin et "I think it will be." ning naisterahvas vaatas mind kui tosiselt ebanormaalset ema. Lausa sokeeritult. Inimesed eeldavad et sul on selline sillerdav aura pea kohal ja onnis naeratus naol kuna sa oled nyyd ema. Ja ma ei tunneta seda aurat hetkel.
Arge saage minust valesti aru, ma armastan oma last. Ja ma olen kindel et mitte midagi ei ole vorreldav selle tundega kui su laps sulle otsa vaatab ja naeratab ning ema utleb. Ent alguses.... Tundub et koik mida ma teen paevast paeva ja oost oosse on imetan, vahetan mahkmeid, uritan gaasi valude ja jonnimisega tegelda. Lisa sellele veel juurde magamata ood (eile oosel 1 h magamist), kaasa pikad tootunnid ja endise elu n.o. kadumine, no ei teki sellist ondsat tunnet. Koik raagivad et maga kui laps magab, ei saa noh, olen proovinud. Ja et ara tee kodus midagi, puhka. Ent mingite koduste tegude tegemine annab mingi normaalsuse tunde tagasi. Hirmsasti tunnen puudust kaasaga koos olemise ajast, kasvoi rahulikust ohtusoogist koos.
Motlen ise et kui Olivia hakkab mind ja G'd ara tundma, pariselt meile naeratama ja natuke pikemalt magama, siis ma maandun nende puhalike, rahulolevate emade sekka kes ei joua ara raakida kuis praegune aeg on nende koige onnelikem.
July 12, 2009
I survived the first week.....
Hoiatan ette et jargnev on suhkoht igav ulevaade sunnist. Inglise keeles oeldakse et she is in labor (sunnitamas) aga labor tahendab ka too tegemist. Aamen.
G ja mina paar paeva enne sunnitamist.
Laps kutsuti esile, neljapaeval membraanid lahti ja reedel haiglasse tilgutite alla. Terve reedese paeva lamasin voodis, unistasin soogist (G, mu paastjaingel, toi mulle supivett) ja kakerdasin tilgutitega WC vahet. Parastlounaks oli 4 cm kaes ja valud suht tugevad, pakuti tuimestust ja kohklesin aga G ytles et ega sa ekstra kannatamise eest pluss punkte ei saa. Neli korda aeti noela selgroogu ja hiljem tuli valja et ikkagi ei loonud vasakule poole hasti sisse. Ughhhhh..... Enda arust olin hasti kursis sunnitus protsessiga aga oi, tegelikkus polnud ikka see. Esiteks, olin arvanud et kui tuimestus sees siis valu ei tunne, kas ei olnud hasti sees voi mis aga valud olid tugevad. Teiseks, keegi ei oelnud et hakkan heast peast varisema ule terve keha nii et hambad logisevad ja vasak pool oli krampis. Ode teatab et normaalne. Seda oksendamist ka ei oodanud et nii palju. Pandi tuimestust uuesti mis aitas moneks ajaks ja hiljem pidi uuesti panema sest keha lausa tombles. Vaene G, ma ei suuda otsustada kummal raskem oli.
Laupaeva hommikuks olin valmis aga laps nahtavasti mitte sest lukkasin 2.5 h enne kui Olivia valja tuli. Olin nii vasinud et tahtsin oelda kas ma saaks 5 min magada, miskiparast siuke meeletu vasimus oli peal. Ode korrutas pidevalt et Don't panic. Tahtsin nahvata (aga polnud joudu) et ma ei tee haaltki, mida ma sul paanitsen??? Ja siis karjub et lukka jalle ara lase tal sisse tagasi minna, lukka!!!!!!!!!! Logistiline markus: mil see ema nende tuhude ajal hingama peab, mina ei joudnud nii kahku sisse valja hingata kui nad tahtsid.
Filmides laps sunnib, pannakse emale rinnale, ema ja isa nutavad roomust ja suudlevad. Idull. Meie variant: G'l pisarad silmas, mina vaatan hammeldunult Oliviat - kas toesti minu seest tuli paris inimene? Taitsa paris? Ja nuud ma olen ema? Arst vaatab mind kahtlustavalt ja kusib et kas ma olen erutatud ja onnelik? Noogutan et teda rahustada. Muidugi olen, kurnatud aga onnelik, veelgi enam hammeldunud. Ema ja G olid lapsega, arst teatas mulle pettunult et platsenta ei tule valja ja siis hakkasid seda kasitsi eemaldama. Oi ei meeldinud kui ode jarjest kohu peale vajutas. See oli problemaatiline, lisaks oli veel komplikatsioone platsentaga, ning parast seda kui olin saanud Oliviat imetada, hakkas mul sisemine verejooks mida siis kokku lapiti 4 h. Oed ei lasknud Garyl vaadata, panid ta tooli istuma nii et ta mind nagi. Jallegi, ei tea kummal raskem oli. Jargmisel paeval olin haiglas kuulus, koik kaisid mul kinnitamas et tavaliselt nii raske sunnitus ei ole ja kuis mul jargmine kergem saab olema jne. Olivia oli kuulus kui uks suuremaid lapsi mis too nadalavahetus sundis. Teine laps kes iseseisvuspaeval sundis sai nimeks Liberty. Oeh. Rohkem tilguteid ja vereulekanne.
Esimene nadal oli magamatuse suhtes raske, mida oli oodata, ning nii hirmsalt mures et mil ma teda imetan, kas ma teen seda oieti, kas ta on kaalus juurde votnud mis kaotas, kas ta magab liiga kaua, jne jne jne. Siis kolmandal paeval saabus baby blues - nutsin ilma igasuguse pohjuseta. Ma magasin elutoas, G magamistoas sest muidu keegi ei saaks magada aga mingil pohjusel oli see mul nii masendav. Uks ohtu purkasin nutma Olivia kate vahel ja lihtsalt see et ma nonda tegin oli jallegi nii masendav. Hea oli teada et ligi 80% naistest on kergelt masendunud esimesel paaril nadal (osadel tuleb see masendus kull alles 3-4 kuu ajal). Kinnitasin endale et paev paeva haaval hakkab kergem. Ja on hakanud. Olivia on ilusasti sunnikaalu tagasi saanud ja rohkemgi. Piima on. Ta magab kauem ja ei taha enam iga tunni tagant suua. Eile laksime valja jalutama esimest korda. Olen enamuse kaalust kaotanud aga nuud on onneks soogiisu tagasi. Ning ma tunnen end Emana, suure algustahega, ja motlen et ma akki saan hakkama. :) Ma soovitan koigile neile kes tunnevad end vaikselt vee alla vajumas alguses, raagi oma sobrannadega kel lapsed. Siis tuleb meelde et hei, koik on sellega hakkama saanud, koik probleemid labi teinud ja ilusti vee alt valja tulnud. :)
Nuud jaan ootama Olivia naeratust, raamatute jargi alguses on see ainult refleks. Ja veel, et kui koik emad utlevad et uskumatu kui palju void oma last armastada, siis see on raudselt tosi. Aga lisaks juurde, et uskumatu kui palju void oma abikaasat rohkem armastada parast sunnitamist - G oli Oliviaga nii hea ja kuidagi naturaalselt tuli see talle ja siis maletan G'd oosel minu voodi aares haiglas seismas ja mind vaatamas. Muts maha naiste ees kes selle uksi labi teevad.
G ja mina paar paeva enne sunnitamist.
Laps kutsuti esile, neljapaeval membraanid lahti ja reedel haiglasse tilgutite alla. Terve reedese paeva lamasin voodis, unistasin soogist (G, mu paastjaingel, toi mulle supivett) ja kakerdasin tilgutitega WC vahet. Parastlounaks oli 4 cm kaes ja valud suht tugevad, pakuti tuimestust ja kohklesin aga G ytles et ega sa ekstra kannatamise eest pluss punkte ei saa. Neli korda aeti noela selgroogu ja hiljem tuli valja et ikkagi ei loonud vasakule poole hasti sisse. Ughhhhh..... Enda arust olin hasti kursis sunnitus protsessiga aga oi, tegelikkus polnud ikka see. Esiteks, olin arvanud et kui tuimestus sees siis valu ei tunne, kas ei olnud hasti sees voi mis aga valud olid tugevad. Teiseks, keegi ei oelnud et hakkan heast peast varisema ule terve keha nii et hambad logisevad ja vasak pool oli krampis. Ode teatab et normaalne. Seda oksendamist ka ei oodanud et nii palju. Pandi tuimestust uuesti mis aitas moneks ajaks ja hiljem pidi uuesti panema sest keha lausa tombles. Vaene G, ma ei suuda otsustada kummal raskem oli.
Laupaeva hommikuks olin valmis aga laps nahtavasti mitte sest lukkasin 2.5 h enne kui Olivia valja tuli. Olin nii vasinud et tahtsin oelda kas ma saaks 5 min magada, miskiparast siuke meeletu vasimus oli peal. Ode korrutas pidevalt et Don't panic. Tahtsin nahvata (aga polnud joudu) et ma ei tee haaltki, mida ma sul paanitsen??? Ja siis karjub et lukka jalle ara lase tal sisse tagasi minna, lukka!!!!!!!!!! Logistiline markus: mil see ema nende tuhude ajal hingama peab, mina ei joudnud nii kahku sisse valja hingata kui nad tahtsid.
Filmides laps sunnib, pannakse emale rinnale, ema ja isa nutavad roomust ja suudlevad. Idull. Meie variant: G'l pisarad silmas, mina vaatan hammeldunult Oliviat - kas toesti minu seest tuli paris inimene? Taitsa paris? Ja nuud ma olen ema? Arst vaatab mind kahtlustavalt ja kusib et kas ma olen erutatud ja onnelik? Noogutan et teda rahustada. Muidugi olen, kurnatud aga onnelik, veelgi enam hammeldunud. Ema ja G olid lapsega, arst teatas mulle pettunult et platsenta ei tule valja ja siis hakkasid seda kasitsi eemaldama. Oi ei meeldinud kui ode jarjest kohu peale vajutas. See oli problemaatiline, lisaks oli veel komplikatsioone platsentaga, ning parast seda kui olin saanud Oliviat imetada, hakkas mul sisemine verejooks mida siis kokku lapiti 4 h. Oed ei lasknud Garyl vaadata, panid ta tooli istuma nii et ta mind nagi. Jallegi, ei tea kummal raskem oli. Jargmisel paeval olin haiglas kuulus, koik kaisid mul kinnitamas et tavaliselt nii raske sunnitus ei ole ja kuis mul jargmine kergem saab olema jne. Olivia oli kuulus kui uks suuremaid lapsi mis too nadalavahetus sundis. Teine laps kes iseseisvuspaeval sundis sai nimeks Liberty. Oeh. Rohkem tilguteid ja vereulekanne.
Esimene nadal oli magamatuse suhtes raske, mida oli oodata, ning nii hirmsalt mures et mil ma teda imetan, kas ma teen seda oieti, kas ta on kaalus juurde votnud mis kaotas, kas ta magab liiga kaua, jne jne jne. Siis kolmandal paeval saabus baby blues - nutsin ilma igasuguse pohjuseta. Ma magasin elutoas, G magamistoas sest muidu keegi ei saaks magada aga mingil pohjusel oli see mul nii masendav. Uks ohtu purkasin nutma Olivia kate vahel ja lihtsalt see et ma nonda tegin oli jallegi nii masendav. Hea oli teada et ligi 80% naistest on kergelt masendunud esimesel paaril nadal (osadel tuleb see masendus kull alles 3-4 kuu ajal). Kinnitasin endale et paev paeva haaval hakkab kergem. Ja on hakanud. Olivia on ilusasti sunnikaalu tagasi saanud ja rohkemgi. Piima on. Ta magab kauem ja ei taha enam iga tunni tagant suua. Eile laksime valja jalutama esimest korda. Olen enamuse kaalust kaotanud aga nuud on onneks soogiisu tagasi. Ning ma tunnen end Emana, suure algustahega, ja motlen et ma akki saan hakkama. :) Ma soovitan koigile neile kes tunnevad end vaikselt vee alla vajumas alguses, raagi oma sobrannadega kel lapsed. Siis tuleb meelde et hei, koik on sellega hakkama saanud, koik probleemid labi teinud ja ilusti vee alt valja tulnud. :)
Nuud jaan ootama Olivia naeratust, raamatute jargi alguses on see ainult refleks. Ja veel, et kui koik emad utlevad et uskumatu kui palju void oma last armastada, siis see on raudselt tosi. Aga lisaks juurde, et uskumatu kui palju void oma abikaasat rohkem armastada parast sunnitamist - G oli Oliviaga nii hea ja kuidagi naturaalselt tuli see talle ja siis maletan G'd oosel minu voodi aares haiglas seismas ja mind vaatamas. Muts maha naiste ees kes selle uksi labi teevad.
July 8, 2009
Armastus.
4 juulil 2:42 hommikul, Ameerika iseseisvuspaeval, sundis meie tutar Olivia Ella.
Olivia kaalus 3.69 kilo ja 53.3 cm. Ema ja isa on hasti vasinud aga vaga onnelikud.
Olivia kaalus 3.69 kilo ja 53.3 cm. Ema ja isa on hasti vasinud aga vaga onnelikud.
June 29, 2009
Kokaraamatud
Ema toi mulle "Vanaemade kokaraamat" ja "Väärt Eesti toidud". "Väärt Eesti toidud" koostajad Maria Kagan ja Tiina Parm teatavad et kui teil ainult uks kokaraamat kodus, siis peaks just nende oma olema kindlasti. Vanaemade kokaraamatu koostajad Tiina Valjaste, Pille Enden ja Lia Virkus seda ei vaida, aga mina utleks kull. Vanaemade raamatu peaks kindlasti ostma, armas vaadata ja lugeda, seevastu Vaart Eesti toidud tuleks nimetada Umbsed ja suvalised retseptid Mis Kokku Udjatud et Raamat Kokku Panna.
Väärt Eesti toidud koosneb 377 retseptist mis siis nahtavasti igalt poolt ule eesti kokku saadetud. Naiteks Leivakommid retsept - prae leivakange suhkruga. Voi lavasirull - pane merevaiku peale ja siis uks koik mida ja rulli kokku. Banaanipureesupp - munakollane, koort, kaerahelbeid, vett sidrunimahla ja banaani. Siuke paras lapsemoga tundub, mitte vaart eesti toit mida pered ules eesti teevad?!!!! Osad viisakad retseptid on sisse eksinud kogemata kombel - soir, vanaema pasha, metsamehe sugissupp ja veel moned. Keeletoimetaja Anne Velliste on sama umbse suhtumise votnud kui koostajadki sest kuidas seletada seda et hallitusjuustu gorgonzolat kirjutatakse Corgonsolana? Soolad toidud on magusatega koos ja enamikke retsepte panevad olu kehitama.
Idee on iseenesest tummine, kui paljud meist enam ei maleta kuis osasid toite teha mille peal me ules kasvasime? Neid toesti vaart Eesti toite??? Ja Eestis on terve hunnik andekaid kokke, mitmetel-setmetel oma blogid, kui lihtne oleks olnud nendega kontakteeruda ja kusida naiteks nende viite paremat retspeti ja samas paluda et nad oma lugejatele selle palve ka esitaks. Vot see oleks vahva raamat olnud.
Ja osade retseptide puhul tekkis mul kusimus et kui sa naiteks progandikoogi retsepti kirja paned (mis on vaga ameerikalik, retsept puht maha kirjutatud) ja enda nime ette paned retseptile ja muudad kaneelikogust poole teelusika vorra, kas see siis mitte plagiaat pole? Hmmm...
Ent "Vanaemade kokaraamat" on toesti armas ja asjalik. Raamat on erinvat tyypi vanemade jargi jagatud (linna vs Manija vanaema) ja toiduretseptid on armsalt nostalgilised ja ajasid kohe kohu tyhjaks. Kringel, mulgikapsas, must leib rukkijahust, marineeritud heeringas, leivakali, uheoo kurgid jne, jne jne. Eriti hea oleks see kingitusena voi nagu eelmise raamatu koostajad utlesid et kui kodus uks kokaraamat siis voiks see Vanaema kokaraamat olla sest seal sees toesti need vaart eesti toidud.
Pilt Toidutarest
Väärt Eesti toidud koosneb 377 retseptist mis siis nahtavasti igalt poolt ule eesti kokku saadetud. Naiteks Leivakommid retsept - prae leivakange suhkruga. Voi lavasirull - pane merevaiku peale ja siis uks koik mida ja rulli kokku. Banaanipureesupp - munakollane, koort, kaerahelbeid, vett sidrunimahla ja banaani. Siuke paras lapsemoga tundub, mitte vaart eesti toit mida pered ules eesti teevad?!!!! Osad viisakad retseptid on sisse eksinud kogemata kombel - soir, vanaema pasha, metsamehe sugissupp ja veel moned. Keeletoimetaja Anne Velliste on sama umbse suhtumise votnud kui koostajadki sest kuidas seletada seda et hallitusjuustu gorgonzolat kirjutatakse Corgonsolana? Soolad toidud on magusatega koos ja enamikke retsepte panevad olu kehitama.
Idee on iseenesest tummine, kui paljud meist enam ei maleta kuis osasid toite teha mille peal me ules kasvasime? Neid toesti vaart Eesti toite??? Ja Eestis on terve hunnik andekaid kokke, mitmetel-setmetel oma blogid, kui lihtne oleks olnud nendega kontakteeruda ja kusida naiteks nende viite paremat retspeti ja samas paluda et nad oma lugejatele selle palve ka esitaks. Vot see oleks vahva raamat olnud.
Ja osade retseptide puhul tekkis mul kusimus et kui sa naiteks progandikoogi retsepti kirja paned (mis on vaga ameerikalik, retsept puht maha kirjutatud) ja enda nime ette paned retseptile ja muudad kaneelikogust poole teelusika vorra, kas see siis mitte plagiaat pole? Hmmm...
Ent "Vanaemade kokaraamat" on toesti armas ja asjalik. Raamat on erinvat tyypi vanemade jargi jagatud (linna vs Manija vanaema) ja toiduretseptid on armsalt nostalgilised ja ajasid kohe kohu tyhjaks. Kringel, mulgikapsas, must leib rukkijahust, marineeritud heeringas, leivakali, uheoo kurgid jne, jne jne. Eriti hea oleks see kingitusena voi nagu eelmise raamatu koostajad utlesid et kui kodus uks kokaraamat siis voiks see Vanaema kokaraamat olla sest seal sees toesti need vaart eesti toidud.
Pilt Toidutarest
June 28, 2009
I'm Ready!!!
Aga keda pole on beebi. Ma olen 40 nadalat ja 4 paeva rase olnud ja ma olen taiesti valmis enam mitte olema. Veeretan end ringi ja kaeblen selja valude, paistes sormede, jala krampide ule - valjas on palavad ilmad ka. Ma olen toad ara koristanud, isegi sugavkulma sai suua ette tehtud et ei peaks beebi korval muretsema - magus-hapu kana riisiga ja siis veel curry. Lasagna veel tegemata. Haiglakott pakitud. Let's do it!
Subscribe to:
Posts (Atom)