Eurovisoonist...

Olen pikalt haige olnud ja nuud natuke ebaselge mottejooksuga tagasi.
Eile ohtul mehevend helistab et kas teil mingit usklikku kanalit tuleb, neil saade praegu eestist ja naidatakse Tallinnast puhamehi. Ei saanud kahjuks naha kuis me usa kanalitesse sattusime. Aga sellega seoses tuli meelde esimesed joulud mehe vanemate juures Floridas. Soojad ilmad, T-sargiga valjas, mina valdin uurivaid pilke sealselt suguvosalt ja Garylt uuritakse et noo, kui juba girlfriend kodu toodi, peab ikka tosi taga olema. Tulevane amm ei lase mul katt kuskile abiks anda, aeg ajalt motlen et ma talle toenaoliselt suurt sumpaatne ilmselt ei ole. (fakt mis sa kinnitus me pulmas Eestis kus ta teatas et ta ei tahtnud siia tulla! aga nuudseks ma olen armas minija - aeg voidab koik!). Tagasi sooja detsembri parastlounasse siis. Grill pannakse toole et kala grillida (perekondlik komme joulude ajal kogu suguvosaga). Akitsi Gary isa tuleb valja ja teatab hasti pidulikult et vot 10 minuti parast on Eestist saade telekas, pangem koik tegemised hetkel ara ja laheme vaatama. Koik vaga ootusarevad, satetakse end teleka ette, lapsed sussutakse tasa. Istun diivani kaetoe peale natuke kohklevalt. Naeratan natuke lollilt. Ja siis see algab - pool tundi Mart Sanderit jalutamas vihmases ja hallis vanalinnas ja kirudes eestlasi - nende vaiklust ja oelust. Midagi koidab et ta ei saanud juhtima Eurovisooni ja eks see siis nuud kattemaks. Siis kallis Mart viib jutu osavalt selle peale kuis eestlase enesetapu rate on Euroopas uks korgemaid. Mu amm pilgutab silmi hasti kiirelt. Vaatame vaikides lopuni. Gary oemees uritab nalja visata. Ma uritan seletada et Sanderil haoud viinamarjad aga kuna keegi pole Eurovisioonist kuulnudki ja nii oma riiki nagu tavaline Ameeriklane hasti ikka ei kiru, jaab mulje et keegi mind hasti ei usu.
Onneks Gary onu Barney joudis selleks ajaks kohale - Harley, uue pruut ja nahkjakk. Aaa ja onu Barney on 60ne ringis. Puhhh....