The Importance of Being Earnest

Very earnestly - August on taiesti surnud kuu. Inimesi tanaval ei ole ja raha kassas ka mitte. Motlen et kuidas ma rendiraha kokku saan ja tomban juukseid endal.

Very earnest oli minu arvamus moeartikli teemal mille saatsin Wall Street Journal-isse. Kuna ma olen arvamuse avaldaja pohimotteliselt. :) Paar tundi hiljem sain senior editor-ilt kumme rida kusimusi, vaga viisakalt et Proua Puhvis Kukk, me tahaks teie arvamust. Kuna pood oli tuhi nagunii, veetsin aega oma vastuse kallal et oleks ikka viisakas ja muidu intelligentne. Ja mainis kahku ara ka jutu sees et konsultatsiooni teeme.

Tund aega hiljem sain emaili et kas ma lahen Fashion Week-ile ja kas me voiksime seal kohtuda! Vau, ma motlesin juba kuis ma artiklisse sisse nugida saaks sest there is no such thing as bad press. Muidugi olin nous ukskoik kuhu minema aga vaike prooblem ilmnes selles et mingi umbset butiigi omanikku nagu mina tihti ei kutsuta. Vast 3 kutset olen saanud ja need oleksid ilmselt tagareas olnud. Nii et ei lainud.
Helistasin Catherine Malandrino pressi direktorile et palun kutset. Vahepeal saan uue emaili WSJ-lt kusides et millal ma lahen kevadet ostma, nad tuleksid heameelega mind jalgima et mis ma kevadest arvan. Kujutad ette? Nad on varem siukseid artikleid kirjutanud aga ikka kuulsamatest, rikkamatest, moekamatest tadidest ja poodidest. Loen neid alati kerge kadedustundega. Mitte nagu mina keda keegi ei tea ja kelle pood on tuuuuhhhhiiiiiiii.

Veetsin tund aega telefoni otsas ja Malandrino inimesed pole kindel kas saab mind koos reporteriga sisse et mis ta kirjutab jne jne jne. Oehh. Lopuks kostis lubavalt, ja oli isegi erutatud et akki oleks positiivne nende brandile jne. Pidid mulle teatama koheselt kui luba kaes et ma saaks siis reporteriga plaanida. Ma oleks hullult rahul kui me vaike pood ja vaike mina saaks WSJ artiklisse. Teeks augusti vahem depressiivseks. :)