I Married a Foreigner

Andsin uhele eestlasele siin intervjuud ja kui abikaasa peale laks jutt siis kusiti et ma tulin siia maale abikaasa parast? Jah, panin endale Tallinna Lennujaamas postkaardi laubale et otsin abikaasat ja peab olema valismaalane. Vanemate juures kaieski kuulen kula pealt kuis ma laksin USAsse mehele. Mhmhmh.

Kooli tulin siia, stipendiumiga. Ja abielluda ei olnud uldse plaanis, olin alati seda institutsiooni vaadanud suure umbusaldusega ja kui osad on voimelised seda tegema eduliselt siis teadsin et ise mitte. Kuulsad viimased sonad. Enne bakalauruse loppu tahtsin hirmsasti koju tulla, olin paellat kupsetamas ja liikusin teise veiniklaasi kallale kui G ytles et ta ei saa mind ikkagi koju lasta minna. PS! Ametlik versioon ja ametlik kaepalumine olid romantilisemad. Aga ei utelnud jah seeparast et G ameeriklane ja ei kusinud tema mingi blondi eksootika parast. Kuigi Eestis on see teema ikka vaga paeluv miskiparast ning siingi olen kohanud mitmeid naisi kes on ikka taitsa mail-order brides.

Tallinas viimati ehmatas ara see beibede voor kes tanavatel, luuuuhikene seeelik ja pikk pikk juus/kuun poseerimas. Ning siis igast italiaanosid ja britte neid lantimas. Ning blogides valjamaa mehed siis arutlevad selle eesti beibe-kultuuri teemal mis on taiesti olemas igas riigis.

Eesti naine on tegija mitte oma saarejooksu parast vaid mitmete muude omaduste tottu: naised hoolitsevad enda eest, samas kasvatavad lapsi, kupsetavad-keedavad, on voimelised vestlema nii poliitika kui ka kosmeetika teemal, omblevad, loevad, kasitoo tegijad, head sobrad jne jne jne. Ainult endale ei anna nad no au nii tihti kui peaks.

Ning temas on palju muud huvitavat kui see mis rahvusest mehega ta abiellus.