Ladies Who Lunch

Esmaspaeval oli jalle igast miitinguid suve moe teemal NYC. Tirisin oma skinny jeans selga (ma talvel eriti sporti ei harrasta ja aina raskemalt lahevad need kitsad teksad selga, ma ytlen), juuksed lainesse ja minek. Tegelt ei peaks vaga korda minema aga kui sa paev otsa mingite kahe meetriste modellidega koos oled, siis ikka ei taha suua igast kupsetisi mis lahkelt laual. Hirm nalg oli kull, kulistasin kohvi. Ja modellid on toredad aga nad nats kasutud sest minu kliendid ei ole modellid ja see et nende seljas miski hea valja naeb, ei tahenda et see minu klientidele sobiks.
Mu sobranna viis mind lahkelt Upper East side restorani Donald Burke & Donatella. Ma siin vaga detailselt Manhattanit ei hakka kirjeldama aga pohimotteliselt - Central Park on keskel ja nats uleval pool. Central Parki uhele poole jaab Upper West (jazz kontserdisaalid, oopera, ja siuke natuke vabam feeling) ning teisal on siis Upper East mis on vaga kallis, vana raha, staatuse sumbol ja siuke koige rikkam ala vast. Keskele jaab midtown - teatrite distrikt, Radio City, Rockefeller Center, Grand Central ning alla poole tulles on downtown, Meatpacking district, Tribeca, Chelsea jms. Downtown on very cool, popid restoranid, galeriid, igast huvitavaid uritusi, inimesi, salonge, butiike - very eclectic uhesonaga. Kuidas seda kirjeldadagi - noh, Upper East naised rallivad ringi kasukates aga kui downtowni lahed siis pritisitakse punast tinti peale sest ma oled loomamorvar. Ma nats liialdan kull aga mitte vaga.
Aga inimesi mul meeldib seal vaadata, Upper East Side-is, trophy wives vaikeste koerte ja kallite kaekottidega, vanemad vaarikad daamid Chaneli jakiga ja veel vaarikamate juveelidega. Ning minu lemmikud, naised kes tunnevad et vananemine kannul ning tottavad esimese plastikkirurgi juurde. Ma aru ei saa, ausalt oeldes, naiteks tomatikonservi ma ostan alega aga kui keegi noa voi sustlaga mu nao kallale laheb, siis nagu ei tohiks koige odavamat arsti valja otsida. Aga meelelahutuslik on vaadata neid nagusid parast. :) Oel olen. Oel.

Restoran oli popp, ulikonnas harrasmees viis meid kolmest trepist alla, igakord peatudes ja me tahelepanu trepidele juhtis. (Viisakus aga samas kui sa kuskil restoranis kukud, siis void neid kohtusse viia ja rikaks saada. Kuigi vaga arenenud teema USAs, pole Eestigi vooras - kes see tadi kaebas kohtusse Olumpia hotelli liiga kuuma kohvi eest)

Toit oli ok, esitus kaunis ja teenindus hea. Magustoit oli vaga nork, votsin chocolate tart with bourbon icecream, viimane oli houdneeee ja sokolaadil oli peal soodav kuldne leht, nii et ma olen nuud kulda soonud. Tahtsin glamuursemaks see aasta hakata, kas see loeb huvitav. Kuld, kard, glamuur, eh?

Mingid tuubid me korval uurisid meid ja meie neid ka, kuigi halvustavalt sest kui osad olid lausa ulikonnas ja teised vahemalt pika sargiga siis tyybid t-sarkides. jareldus, kuna restoran nad sisse lasi siis nad peavad kas a)kuulsad olema voi b) rikkad. Onu Ulikond ja Tadi Chanel jakk tulid enne ara minemist meie laua juurest labi et kusida mis ma soin. Sook polnudki nii huvitav (tuna tartare) kui just serveerimine - marble bloki peal ja sinna oli kolm uhtlast oonestust tehtud sinepi, chili oil ja miso vinagrett. Ilus oli. Aga highlight oli Brooke'i magustoit mille poolest ka koht kuulus on - Cheesecake Lollipop Tree with bubblegum whipped cream. Ja taitsa hea oli, cheesecake'il oli igast sokolaadi ja maasika katted peal ning esitlus oli vahva. Aaaaga, see bubblegum vahukoor maitses tapselt nagu bubblegum, mida sai Balti jaamast ostetud (Donald?) ja kuigi huvitav, oli vahe eba seal vahukoores.