Puhapaeval siis paneme butiigi kinni. Onu pankrotiadvokaat on nii busy et ta ei tea kas saab paberid sisse antud oigel ajal. Tal on nii palju pankroti business'i et pole meieni joudnud. Jabur ja masendav. Mooblist ja sisustusest on nii palju maha muudud kui voimalik, kuigi palju on alles jaanud sest keegi poode ei ava hetkel ja seega ei vaja igast asjandusi. Paberimajandust on olnud seinast seina ja ettevaatlik pead olema et parast ei saaks keegi tulla ja sind pettuses suudistada.
Majaomanikule pole veel oelnud aga manadzer Bill (jobu kuubis) on kaotanud vist igasuguse elementaarse motlemisvoime. Saatis mulle kaks arvet taiesti umbselt ja kui protesteerisin et need on majaomaniku maksta mitte meie, teatati emaili teel et palun ara tyyta mind enam! Teatas nonda ka teisele naisele kes sai hasti vihaseks ja sonavahetus jargnes, Bill kondis minema ja helistas politseisse et A ahvardas teda tappa. Nagu Mehhiko seebiooperis. Politsei tuli kohale, vaatas A'd ja kusis et kas aprilli nali voi? Aga ei, Bill andis avalduse sisse. A on nii tore tudruk, mulle ikka oma kohvikust suua toonud. Motlesin et kui Bill siia oiendama tuleb, siis kutsun ka politsei, nagu A-le lahkumiskingiks. Peaks olema piisavalt dramaatiline vaatepilt, ma rase ju ka.
Ohh aegu, ohh inimesi.
Kohutavalt kurb :) Aga eks iga lopp on uue algus...
ReplyDelete