Or not.
Tunnistan ausalt et ma ei saa aru mis mote on Twitter'il? Meil ei olnud aega et uksteisele korralikult kirju saata, v.a. uksikud korrad kui maha istusid ja toesti kirjutasid kuidas sul on lainud. Siis tuli email ja igasugu luhendid ja emailid muutsid suhtlemise veel pinnapealsemaks. Eks naost-nakku suhtlemist ei asenda miski. Emailid, eriti mulle, on siiski olulised kuna elan nii kaugel ja see on peaet ainus suhtlemisvahend. Mulle meeldivad pikad emailid kus on kirjutatud nii sellest mis juhtunud kui ka sellest mis sa tunned/kardad/motled/ootad.
Aga Twitter? Kui ukskoik mis mote paisatakse netiruumi? Keda see huvitab mis helbeid sa hetkel sood? Voi et oled pahur tana hommikul? Voi et oled Kaubamajas? Too much information. Ja kui sa ei leia aega et oma tuttavatega uhenduses pusida siis kus voi mille arvelt see aeg tuleb et Twitter'dada? Motetu.
Absoluutselt nõus. Aga see jälle üks heaoluühiskonna totrustest - kui aega kõvasti käes aga ei oska seda millegi mõistliku peale kulutada. Otsese suhtlemise vähesus ei tulene teadupärast mitte ajapuudusest vaid aja kuritarvitamisest mõttetute tegevuste peale ja puhtast laiskusest:-)
ReplyDeleteMinu jaoks on praegusel hetkel selles asjas oma sisu veel olemas. Ajapikku ilmselt enam ei viitsi, aga praegu on see hea pingemaandamise vahend. Pikki postitusi ma praegusel perioodil ei viitsi kirjutada (pole mõtteidki), aga mingil moel enesemaandamine see nende lühisõnumite kirja panemine on siiski.
ReplyDeleteMind iseenesest huvitab, et kui pikalt see arhiiv neil seal säilitatakse. Et kui nad need kõik alles hoiaksid, siis oleks see ju nagu lühivormis blogi või miskit :P.
Aga pole viitsinud veel seda välja uurima hakata.
Minu jaoks enesemaandamise (ja lühivormis blogimise koht).
Ja mis otsesesse suhtlemisse puutub - ausalt üles tunnistades ma seda eriti ei ihaldagi. Võib-olla sellepärast, et nagunii suhtlen tööajal väga palju - siis vabal ajal pigem oleks vait ja vahetevahel ainult mühataks midagi. Suhtlemisväss on.
Kaugsuhtlusega on see pluss, et suhtled siis kui parajasti jaksu tunned olevat. Kui jaksu üldse ei ole, siis arvutit lahti ei teegi. Lähisuhtlejad aga tulevad ja tirivad ju üle pea tõmmatud teki rõõmsameelselt pealt ära ja seleta siis neile, et klge, täna ei tahaks kohe mitte kellegagi kahte sõnagi vahetada. Kus sa pääsed - muudkui suhtle aga...
Blogi vahendusel suhtlemine rahuldab täiesti minusuguse erakvähi vabaaja suhtlemisvajaduse näiteks. :)
Eks oleneb perioodist muidugi. Ju mul praegu selline väsimuse periood lihtsalt on peal.
ReplyDelete