Kokaraamatud

Ema toi mulle "Vanaemade kokaraamat" ja "Väärt Eesti toidud". "Väärt Eesti toidud" koostajad Maria Kagan ja Tiina Parm teatavad et kui teil ainult uks kokaraamat kodus, siis peaks just nende oma olema kindlasti. Vanaemade kokaraamatu koostajad Tiina Valjaste, Pille Enden ja Lia Virkus seda ei vaida, aga mina utleks kull. Vanaemade raamatu peaks kindlasti ostma, armas vaadata ja lugeda, seevastu Vaart Eesti toidud tuleks nimetada Umbsed ja suvalised retseptid Mis Kokku Udjatud et Raamat Kokku Panna.

Väärt Eesti toidud koosneb 377 retseptist mis siis nahtavasti igalt poolt ule eesti kokku saadetud. Naiteks Leivakommid retsept - prae leivakange suhkruga. Voi lavasirull - pane merevaiku peale ja siis uks koik mida ja rulli kokku. Banaanipureesupp - munakollane, koort, kaerahelbeid, vett sidrunimahla ja banaani. Siuke paras lapsemoga tundub, mitte vaart eesti toit mida pered ules eesti teevad?!!!! Osad viisakad retseptid on sisse eksinud kogemata kombel - soir, vanaema pasha, metsamehe sugissupp ja veel moned. Keeletoimetaja Anne Velliste on sama umbse suhtumise votnud kui koostajadki sest kuidas seletada seda et hallitusjuustu gorgonzolat kirjutatakse Corgonsolana? Soolad toidud on magusatega koos ja enamikke retsepte panevad olu kehitama.
Idee on iseenesest tummine, kui paljud meist enam ei maleta kuis osasid toite teha mille peal me ules kasvasime? Neid toesti vaart Eesti toite??? Ja Eestis on terve hunnik andekaid kokke, mitmetel-setmetel oma blogid, kui lihtne oleks olnud nendega kontakteeruda ja kusida naiteks nende viite paremat retspeti ja samas paluda et nad oma lugejatele selle palve ka esitaks. Vot see oleks vahva raamat olnud.
Ja osade retseptide puhul tekkis mul kusimus et kui sa naiteks progandikoogi retsepti kirja paned (mis on vaga ameerikalik, retsept puht maha kirjutatud) ja enda nime ette paned retseptile ja muudad kaneelikogust poole teelusika vorra, kas see siis mitte plagiaat pole? Hmmm...


Ent "Vanaemade kokaraamat" on toesti armas ja asjalik. Raamat on erinvat tyypi vanemade jargi jagatud (linna vs Manija vanaema) ja toiduretseptid on armsalt nostalgilised ja ajasid kohe kohu tyhjaks. Kringel, mulgikapsas, must leib rukkijahust, marineeritud heeringas, leivakali, uheoo kurgid jne, jne jne. Eriti hea oleks see kingitusena voi nagu eelmise raamatu koostajad utlesid et kui kodus uks kokaraamat siis voiks see Vanaema kokaraamat olla sest seal sees toesti need vaart eesti toidud.



Pilt Toidutarest

I'm Ready!!!

Aga keda pole on beebi. Ma olen 40 nadalat ja 4 paeva rase olnud ja ma olen taiesti valmis enam mitte olema. Veeretan end ringi ja kaeblen selja valude, paistes sormede, jala krampide ule - valjas on palavad ilmad ka. Ma olen toad ara koristanud, isegi sugavkulma sai suua ette tehtud et ei peaks beebi korval muretsema - magus-hapu kana riisiga ja siis veel curry. Lasagna veel tegemata. Haiglakott pakitud. Let's do it!

Check me out on Twitter

Or not.

Tunnistan ausalt et ma ei saa aru mis mote on Twitter'il? Meil ei olnud aega et uksteisele korralikult kirju saata, v.a. uksikud korrad kui maha istusid ja toesti kirjutasid kuidas sul on lainud. Siis tuli email ja igasugu luhendid ja emailid muutsid suhtlemise veel pinnapealsemaks. Eks naost-nakku suhtlemist ei asenda miski. Emailid, eriti mulle, on siiski olulised kuna elan nii kaugel ja see on peaet ainus suhtlemisvahend. Mulle meeldivad pikad emailid kus on kirjutatud nii sellest mis juhtunud kui ka sellest mis sa tunned/kardad/motled/ootad.

Aga Twitter? Kui ukskoik mis mote paisatakse netiruumi? Keda see huvitab mis helbeid sa hetkel sood? Voi et oled pahur tana hommikul? Voi et oled Kaubamajas? Too much information. Ja kui sa ei leia aega et oma tuttavatega uhenduses pusida siis kus voi mille arvelt see aeg tuleb et Twitter'dada? Motetu.

Misery Poker

Kas sa pead ennast onnelikuks inimeseks? Enam-vahem? Voi Harju keskmiseks? Voi et kui saaks a, b ja c et siis oleks jah. Aga hetkel puuduvad a,b ja c.
Wall Street Journal-is oli artikkel Misery Poker (misery - viletsus, hada, armetus) mis arutles inimeste ule kes lausa sportliku ohinaga loevad ette kui halvasti neil laheb. Ja tingimata halvemini kui sinul, vordlusmoment tekib hasartselt, et kellel siis koige sitemini laheb. Kui helistad talle et mainida oma laenu korget intressi, siis temal on raudsel suurem intress voi laen voi mingi muu finantsiline probleem. Kui sinu boss on ebaoiglane, siis tema oma lausa kuratlikult oel. Jne, jne, jne. Ise motlesin et nyyd selle majanduskriisiga on tekinud teine alajaotus, mitte kull pokkerimangijad aga inimesed kes olid palju rikkamad (ning oi kui palju inimesi voib sinna kategooriasse hetkel liigitada) ja kes ei suuda funktsionaalselt aktsepteerida hetkeolukorda. Kui nendega koos kaid kuskil odavas hiinakas soomas, siis vaatab nad nutuselt voi depressiivselt menuusse ja ohkavad taga mitmekaigulisi ohtusooke mida nad enam endale lubada ei saa. Voi veel hullem, ei taha uldse midagi teha. Mul on sobranna S kes naiteks ei tulnud beebi shower'ile kuna ta ei jaksanud osta sellist kinki nagu ta on alati oma sobrannadele ostnud. Ning odavamat asja osta voi uldse ainult lilledega leppida kais tema pohimotete vastu.

Enamjaolt olen ise pragmaatik, kui saan asja parandada siis proovin, kui ei siis uritan edasi minna. Aga alati ei onnestu. Voistlusmomenti ei teki ja olen usna onnelik ja rahul oma eluga aga olen tahelepannud et isegi siis kui mingit probleemi ei ole, idiootselt ja motetult leian midagi mille ule stressata. Rohimata peenrad. Naabrimees kes puhapaeva hommikul kell 8 otsustas muru niita. Politsei kes siiani pole ules leidnud ja ei leia ka neid vargaid kes meie inventuuri ara varastasid. Vahkred ohtul voodis ja motled endale probleeme valja. Tuhjad asjad millele peale energia kulu on motetu.

Sadeleva kontrastina on mul sobranna Adrianne kes on alati positiivne. Reeglina. Sest tema arvates raiskad sa oma energiat ja teed endale kahju kui ainult negatiivsele keskendud. Olime neil kulas kui G ja W, Adriannei kaasa, millegi ule naersid ja A tuleb mu korvale et oelda, kas me pole koige onnelikumad naised terve maa peal et meil sellised kaasad on. Voi saadab oma sobrannadele pildi pojengist mis just puhkes kuna see oli liiga ilus et mitte jagada. Voi, nagu eelmisel nadalavahetusel, ajas kokku koik sobrannade ja sugulaste lapsed, andis vanematele paar tundi teha mida tahavad ja organiseeris lastele rannapeo.



Love & light ehk armastust ja valgust (nagu A alati soovib) siis teilegi.

Auhinna reis

G firmal on tanuvaart komme oma eriti saavutajaid iga aasta preemiareisiga tanada. Tavaliselt olid need nadala pikkused reisid kas Kreetale voi Pariisi voi Kariibi saartele - koos kaasaga, esimeses klassis, programm ette tehtud ja koik kinni makstud. Parast 9/11 enam teistesse riikidesse ei mindud aga USA nii suur ja lai, kaidi kas siinsetele saartel voi naiteks Super Bowlil. However, Murphy seaduste kohaselt ilusalt, see aasta kui G auhinna sai on recession ja reisi just ara ei jaetud aga tehti uleoo reis Newport, Rhode Islandile. Bussiga. :) Aga kingitud hobuse suhu ei vaadata. Pealegi, need uritused on olulised kuna CEO ja CRO (chief risk officer) on seal ka kaasadega nii et lootsin sarmantset kaasat mangida ja sobivas kohas G-d kiita.

Newport, RI oli vanasti (est 1693) elitaarne puhkusresoort. Mere aares asetsemine tagasi rikka ajaloo (piraadid, orjad, agar kauplus) millele lisandus purjetamine kui rikkad ja vaga rikkad hakkasid siia Versailles stiilis "summer cottage" ehitama. American Cup - purjetamis regatt oli siin aastaid, siiani osad voistlused peetakse siin. Meiegi grupp oli organiseeritud kolmele suurele purjekale, kahjuks minu hilise raseduse tottu G ja arst arvasid et ei lahe mitte ja ega seal toesti oleks hirm ebamugav mul 4 tundi purjetada. Kapten ohkas kergendatult kui nagi et ma ainult pilti tulin tegema.



Saatsime grupi ara ja siis lonkisime niisama ringi, tyypilised turisti atraktsioonid. Lounat soime The Mooring restoranis ja nagu alati (ok, 90%) appetizers on paremad kui pohiroad. Me tellisime juustuvaagna (lihtsalt nagi nii hea valja) ja Bag of Doughnuts (friteeritud lobster, krabi ja krevett chipotle-vahtra majoneesiga). Mmmmmmm....... Hirm ebatervislik aga oi kui head olid.



Parast lounat uitasime majade vahel ringi, siuksed armsad ajaloolised vaikesed majad. Newport-i elanikud on marketingi alal geeniused - siukest rendikuulutust nagime majale.

Eks ole, mis sa veel tahad. Lilled on esteetiliste vajaduste jaoks ja siis alkoholi kah. Pluss veel maja.

Ohtuks oli uks neid nn summer cottage'id (The Marble House, mis 1860 aastal maksis $11 miljonit) kinni lausa pandud piduliku dinneri jaoks. Muidu saab paeval kulastamas kaija $20 eest. Ajasin on suure suure kohu kleidi sisse ja agades isegi sai kerge konts alla. Holjusin hotelli trepist alla ja CEO kohe tervitas nime pidi. Olin nii meelitatud kuna tuli meelde et meil koigil ju kohustuslikud rinnasildid. Kui Chief Risk Officer kes molemad naisega Rootsist valtisid kontakti alamatega ja raakisid vaid CEOga, siis mingi senior executive naine roosas kais pidevalt inimeste juurest labi mingit umbset princess Diana't etendades. Tuleb juurde, naeratab suuga ja utleb kui tore et suutsite valja tulla teie olukorras. Naeratan ja hakkan vastama et hea meele.... kui udupeen tadi juba holjub kellegi teise juurde. Ja ta tegi seda terve ohtu ja jargmine paev. Taitsa huvitav oli teda jalgida. Kellegi vastustest ta huvitatud ei olnud. :)

Saal kus ohtust soime (jallegi, pidagem meeles et need olid meie moistes suvilad)


WCd olid teisel korrusel, udjasin valulikult ules ja alla, G katt hoidmas, nagu mingi noder Scarlett. Vaade oli vahva, mere aares, sook oli nagu ikka siukestel uritustel. Puudlik aga igav ja nadal hiljem ei maleta mida soid.

Ahh jaa, G alati utleb et ma olen eriliselt hea network-ija. Ma usun et ta enam nii ei arva. Hommikulauas mune taldrikule tostes naen et CEO tuli sisse. Olin tahtnud midagi tarka oelda talle G kohta kuna ta G-d vaga hasti ei tea. Ma polnud isegi oma decaf kohvi veel ara joonud ja uleuldse pea oli taiesti tuhi. Venitasin oma munade ja peekoniga kuna Alex mu korvale joudis, reipalt ja joviaalselt tervitas ja kusis et kas on vaga hea. Utlesin et ei tea veel ja siis kusisin et kas nad teavad ka et hotelli katusel on suur rodu millelt imeilus vaade. Alex kohe huvitatud (voi viisakas mees lihtsalt) ja ma lisasin et jah vot me vaatasime sealt linna. Sest G kais ju siin koolis. (ja siis motlesin et sure ara kui debiilne naine). Isegi tapselt ei teadnud mis kooli nimi - Surface Warfare Officer School. Marssisin kahku ennast lauda istuma ja agasin kergelt, onneks ceo tuli meie juurde ja kova haalega et G kas sa kaisid siin koolis jne ja hiljem mitmed kes kuulsid tulid G-ga tutvuma ja uurima et mis tuumareaktorid ja mis laevad ja et olid ka merevaes voi. Aga ikkagi, smooth operator ma ei ole kohe mitte. Uhhhh.....

Laikivad mehed

Ilmselt maitse asi aga minule see reklaam ei imponeeri. Beckham muidu kaunis mees, eks ole, aga mis liiast see liiast. Mees peaks ikka mehe moodi valja nagema, mitte niiiiiii lakutud, laikiv, poseeriv jne.

Karkasside loetelu

Kolimise update: see hawk mida tagaaias peeti, nalga kartma siin ei pidanud.

sulatasin sugavkulma mis garaazis - leidsime pohjast kanapaid. haiseb.
uurisin miks ja mida oli jaetud teise kulmkappi mis garaazis - kokat, sprite'i ja kulmiku osas kana muid osi koos sulgede, jalgade ja karvadega, koik kottidesse pakendatud. kellel on soovi?

eraldi ruum garaazis vee soojendi jms asjade jaoks haises ka. pesime porandad ara, ikka haiseb, siis avastasin riiulilt mingi kilekoti kus sees mitte identifeeritav karvane vaike loom, ilmselt ka linnusook, mis siis sinna riiulile oli unustet ja hais kedagi siis vist ei hairinud. valgeid usse koik kohad tais. udupeen.

kalahaisu olen kulmkapist pea et valja saanud parast mitmeid kordi pesemist ja uhe hiire saime kah katte nii et seniks on suhkru jms havimine peatatud. Your baby is 37 weeks old email mille saan babycenter.com-ist teatab et peaksin praegu puhkama ja niisama nautima seda rahulikku aega enne beebi tulekut ja kaasaga romantikat tegema. Leidsime G-ga koos et on vaga romantiline kui enam surnuid loome jms ei avasta.

Neljas pulma aastapaev

Yep, isa tuletas meelde, endal selle kolimise ja titemajandusega taiesti ununenud. :) Parast aastast kaimist, 2.5 aastast kihlust, 4 a tagasi neljandal juunil ma abiellusin oma parima sobra, partneri ja armsaimaga Tallinas.

Meie vanne uksteisele oli jargmine:

From this day forward
You shall never walk alone
My heart will be your shelter
And my arms will be your home

Home Sweet Home

Rassisime kolm paeva aga nyyd on kolitud. Ei maganud 3 ood jarjest, jalad valutavad ja sormed on kanged aga suur too selja taga. Voi mitte. Igas toas on hunnik kaste mis ootavad lahtipakkimist ja ma konnin ringi, mingi tiblakas kaes ja uritan valja moelda kus oleks koige otstarbekam seda hoida.
Highlight's: eelmise omaniku ostetud kala oli pahaks lainud ja kulmkapp haises nii mis hirmus. Pesin ja kuurisin kaks korda, siis panin kupsetuspulbrit sinna, ikka haises. Internetist leidsin et kalurid kasutavad ajalehti laevadel et kala lohnast lahti saada. Lukkasin hunniku ajalehe kagaraid sisse ja veel tassitaie jahvatatud kohvi - laks paremaks kull. Hiiresitta leidsin uhest kapist - kuurisin jalle. Vana maja, eks siukseid asju tule ette ilmselt aga uhhh, ikkagi. Kell kolm oosel arkasin vopatades ules sest valjas hakkasid sprinkler's toole - automaatselt kastavad muru. Nagin vist sokeeritud valja sest G haaras mult umber kinni et Darling, darling, it is just sprinklers.
Seda kodu tunnet veel ei ole, loodan et varsti tuleb. Juuni lopuks peaks pisipiiga meiega uhinema (kes siiani potkib siukse hooga et ma vahest ahmin ohku lausa. Loodan et selleks ajaks saab koik majas korda. Valjas peaks peenraid rohima ja paar asja umber istutama aga koht on nii suur et igasugu too mis kukitamist vms nouab tundub raskena. Onneks ema tuleb 3-4 nadala parast. :)