August 26, 2008

Snippets

On eri-liik naisi kes kolmest lausest kahes mainivad alati oma abikaasat ja mitte kunagi nime poolest vaid tapselt nonda "minu abikaasa". Olin uhel eriti nuril uritusel ja keskustelus kolme naisega (uks eestlanna, teine ameeriklanna) hakkas mul igav ja lugesin oma lobustuseks kokku mitu korda minu abikaasa oeldi. 52. (alkoholi ei serveeritud, muidu oleks hoopis seda joonud).
Ma kutsun oma kaasat nimepidi ja "minu abikaasa" teema toon tavaliselt siis sisse kui eriti, ahh, agressiivselt meesterahvas ei pane tahele sormust sormes. Muidu ei kasuta sest jaab mulje et keegi ei oodanud et sa mehele lahed ja nuud peab koigile teatama et naed, ikka leidus keegi kes ara vottis.

Ja abikaasadest raakides, puhapaeva ohtul oma omaga Chris Isaac-i kontserdil olles avastasime enda korvalt vanema abielupaari, molemal hallid juuksed. Eelsoojenduseks oli hirm-vahva rock'n'roll band ja eeldasin et tadi me korval hakkab protesteerima et nii valju muusika aga minu hammastuseks tadi kinganina kopsus poranda vastu ja silm saras. Kui lugu loppes, meesterahvas nii agedalt kaasa ja parast kui Chris Isaac rahva jalule ajas, olid nemad esimesed uleval. Saali nurgas vaga sisse-elanud tibi nahes mainis vanem daam G-le et vot need on head groupied! :) Hiljem vaheajale minnes jalutasid nad kasikaes valja. Me kommenteerisime et oleks ise nii arksad ja uksteisel katt hoidvad ses vanuses. Nii armas.

7 comments:

Trulla said...

Kellel king pigistab... :P. Minu tagumikku kohe torkas, maütlen :D. Ütlen ise ka päris sageli "minu mees". Eriti seltskonnas, kus tuntakse mind, aga teda mitte nii eriti. Seal tundub mulle tema nime asjasse segamine kuidagi liigsena. Näiteks blogis ka samamoodi.

Aga üldiselt vist see tuli ka rohkem päevakorda sellest ajast kui lapsed tulid. Et kui lastele ikka kogu aeg räägid, et mine küsi issi käest või vii see asi issile vmt, siis kuidagi jääbki see pärisnimi unarule :P.

Aga mind jälle torgib see "minu musi" samas tähenduses :P. Või siis avalikult üksteise "issiks" ja "emmeks" kutsumine. Et noh, kuidagi imelikult kõlab :P. Nagu sulle see "minu abikaasa" :).

Triin said...

Aga siin on väikesed nüansilised erinevused, kas pole? "minu mees" on eesti keeles suupärane väljend nagu ka "minu naine". Univeraal-nahaalne. Sest ei viita ilmtingimata abielulisele sidemele. Kui aga keegi ohjeldamatult räägiks "minu abikaasast", siis on võimalus veenduda, et tegemist pole mitte niisama tegelinskiga, vaid isendiga, kes võimaldas naise ühiskondlikku staatust muuta/tõsta ja et see kõnelejale endale väga oluline on:) "Issi" ja "emme" märkus on Trullal asjakohane. Suhete psühholoogia aspektist on igakülgselt eluterve siiski omavahelises suhtluses (ka laste ees) kasutada nime, sest muidu kaldub inimestel endil rollikonflikt tekkima (st üks roll kaob justkui ära) ning samuti on hea lastel eeskujuna näha, et mehe ja naise suhe on midagi muud, kui emme ja issi eksisteerimine pereringis:) Nii et kutsu aga Garyt edaspidigi Garyks, sest see tema nimi ju ongi!:)

Puhvis Kukk said...

Issi ja emme kohaselt jaan nousse aga ainult lastega. Olen kohanud paare kus mees kutsub naist "mama" kogu aeg. Nagu muud identiteeti enam ei ole.

Nuansid on raudselt seal (eriti kui no orgaaniliselt oeldakse) aga kui pidevalt see my husband ette tuleb, siis hairib kull. My husband thinks... See, my husband yesterday.. etc etc. Voib-olla naudib kola?

Triin said...

Aga ainult lastega? Ikka lastega, kuis muidu. Kui paarikesel lasteta on vajadus issitada ja emmetada, siis ma ple kindel, kui sügavuti ma sooviksin nende rollimängude osas minna:)) aga see my husband on jah pisut konarlik mõneti, kui võõraste inimestega räägid, siis nagu mõistetav, aga kui kõik teavad, et sinu mees on see või too, siis on veider mitte nime kasutada küll... (vb ma lihtsalt kade, haha, et puudub võimalus kasutada endal:D:D:D)

viki said...

ma kohe ei salli kui üksteist emme ja issi kutsutakse, käratan naljaga oam mehele,et ma pole sinu emme ;)
hetkel pean ma teda issiks kutsuma muul põhjusel poja suhtes :)
aga ma alati ütlen guidz oma mehe kohta seltskonnas, kuid olen ka vahel mõelnud, et kuida mu mees mind kutsuks, kas viki? virgylia? Olen jälginud ja avastan, et tema seab oma laused nii, et ei ütlegi nagu kuidagi minu nime...
ma ei oskagi hetkel öelda, et kuidas oleks parem meest seltskonnas kutsuda, mees? nimega? musi? kalli? IRW

Trulla said...

Ma kutsun nimepidi kui ta ise kohal on või kui seltskond teda ka tunneb. Kui seltskond teda isiklikult ei tunne ja teda ennast kohal ka ei ole, siis ütlen "minu mees". Tegelikult ma arvan, et ameeriklastel see "my husband" kõlab mõisteliselt suht sarnaselt selle eesti "minu mees"-ga. Imelikum oleks ilmselt, kui jutt alatasa fraasi "my partner" sisaldaks :P. (Mida enamus igasuguseid suhteteemade raamatuid kasutavad.)

Issi ja emme on laste jaoks ja laste kontekstis kasutamiseks. Aga see "minu musi" on minu silmis küll selline väljend, mis võiks siiski intiimsemasse õhkkonda (no ütleme näiteks magamistuppa) ja rangelt omavahel kasutamiseks jääda. Kuidagi jube omandihimuliselt kõlab see "me musiga arvasime, et" vmt ... :P Suht sama värk nende kallikeste ja kullakestega - kõlab küll ju nummilt kullakesetajatele endile, aga paneb ümbritsejad end kuidagi veidralt tundma - justkui vahiks pealt mingit eriti intiimset stseeni, milles pealtvaatajad justkui mittetarvilikud võimis.

Hellik said...

Ma siis piiksatan kah sõna sekka :)
Üldiselt sama jutt, mis Trullal vist. Kui on seltskond kus kõik teavad meid, siis ikka meest eesnimepidi kutsun. Kui on võõrad siis ma ütlen pigem vist mees-meha, vahel äkki ka abikaasa. Sest isegi sellised uued tuttavad noh kellega suhtlen ainult mina, ega mina ei tea nende meeste nimesi ja pole aega ka neid pähe õppida, siinkohal ikka lihtsalt rääkida "minu mees" ka neile.
Musi või kalla ütlen kodus ja lapsele oleme alati emme ja issi muidugi.