Hurraaa Poolale

kes on otsustanud pedofiile kastreerima hakata. Mina oleks surmaotsuse poolt isiklikult sest seda haigust valja ei ravi vanglas, pervert jaab perverdiks. Aga, kastreerimine kah ajab asja ara. Kuigi kolab julmemalt kui asi tegelt - nimelt antakse suudimoistetule lihtsalt ravimit mis neid impotenseks teeb.

Ikkagi voiks lihtsalt nad ara tappa.

Aru ma ei saa...

...hetkel kolmest asjast Eestis.

1. kuidas pidevalt pidevalt pidevalt mingi roolijoodik inimesi tapab

2. kuidas kohtusysteem on leidnud et inimese tapmise eest on 2.5 aastat vangis olekut piisav karistus. (soovitan koigile tuttavatele et kui kedagi tappa plaanis, tehku seda eestis. selle soovituse eest on inimesed mind eirama hakanud)

3. kuis saab poes liitri piima osta 4 krooni eest kui USAs koige odavam on ligi 20 krooni. ma laheks talunikega koos sonnikut poodide ette valama.

Elu on ebaoiglane

Selle todemuseni joudsin eile ohtul. Vahe sellest et naised peavad 10 kuud rasedad olema, sunnituse labi tegema, lapse eest hoolitsema ja igast jama labi tegema selle rinnaga toitmisel, on raseduse kaalutous kah naise peavaluks. Eks muidugi ole mehi kes suurest empaatia voimest kaalus juurde votavad aga nemad mulle korda ei lahe.
Ma votsin jumekalt juurde rase olles, laps oli suur ka. Koju tulles kaotasin kaalust kovasti, olin kohnem kui enne, selle verekaotuse ja muu jamaga. Ent siis kodus olles, hakkasin jarjest juurde votma jalle. Mingisugust voimlemist ei tohtinud teha ja isegi jalutuskaigud lapsega panid pea ringi kaima. Siis tuli see operatsioon otsa ja jalle ei tohtinud midagi vaga teha, isegi kui proovisin hakkas paha.

Nyyd olen piisavalt paranenud et hantlid valja tommata aga mnjah, ebaoiglane ikkagi. Tana voimlesin nii et jalad siiani haiged ja kohulihaseid otsisin taga (ebaedukalt kull) ja motlesin higipiiskade vahelt et ebaoiglane, miks pean mina nyyd rabelema et sellest viimasest 5 kg lahti saada. Niigi siin kannatet! Urghhhhh...... O'd ajasid mu harjutused naerma, endal suurt huumorimeelt ei ole,, eriti kui teksaseid jalga ei saa.

Mingi naitlejanna red carpetil Emmy'de ajal utles et oih temal lihtsalt kilod kadusid iseenesest kuna ta imetas last. Ning kogu aeg soi sest pidi piima tootma. Viimane oige, esimene vale voi jalle ebaoiglane. Muidugi rosinad sokolaadis mida ma teleka vaatamise ajal soin ilmselt kaasa ei aita. Aga mis mind lohutaks kui elu nii ebaoiglane?

Plaan oli G sunnipaevaks kauniks hakata, nuud lukkub edasi. G'le kull korda ei lahe aga mehed aru ei saa et naised alati nende jaoks ei tee, ikka iseenda jaoks.

Lauakombed

Mu vapper ja ilus sobranna C ja tema samavordselt vapper ja ilus boyfriend G olid Euroopas G ariasju ajamas ja uks ohtu Pariisis olles mindi romantilist ja pidulikku ohtusooki sooma uhte eriti peenesse restorani. Kleidi ja ulikonnaga puha. C ytles et dekoor oli kaunis, teenedajatele valged kindad kaes, uhes lauas oli mingi Araabia prints olnud, teises lauas mingi filmitaht, vaga peen seltskond.

G, suur austrite sooja ja hindaja, tellis siis austreid sampusega. C aga meil suur austrite fann ei ole, limased ollused eks ole aga motles et proovib ikka. Akki prantsuse omad on vahe limasemad. Aga ei olnud. Vaga pidulikult oli siis austreid serveeritud ja C pigistab silmad kinni ja uritab uhte alla neelata. Ei suuda. Ringleb suus uhe korra, teise korra. Ei saa, nuta voi nuta. C'l higipiisad laubal, uks valgekinnastatud meesterahvas ulatab tahelepanelikult servjeti. C enam ei suuda, nii elegantselt kui voimalik, servjeti varjus, eee kuis seda sonastada, uhesonaga sulitab austri tolle karpi tagasi. Aga kas teenendajad hoidsid laual silma peal voi mis aga kuidagi ei saanud tagasi seda karpi panna vaagnale. Ja siis G kes oli kogu seda draamat segaduses olles pealt vaadanud, gentlemanina vottis austri C kaest ja soi ise ara.



C'est l'amour,n'est-ce pas?

Kaunis Naine

Monique Lhuillier teos. Ohhhh........

Ilusat nadalavahetust, mu armsad!

identiteedi kriis

Pilt parit Rosie Hardy kogust

Uhel vaiksel parastlounal kui O magas, lappisin pesu kokku panna, siuke kergelt depressiivne paike paistis sisse ning motlesin et kas see ongi nuud see. Et beebi ja pesu pesemine, koristamine ja suua tegemine - jargmised paar aastat? Eks mu ulevasimus kaasa ei aidanud aga hetkeks oli kuidagi masendav ja mahakerinud tunne. Enam masendunud ei ole aga kui keegi tuttavatest kusib et What are you going to do after? (mida sa parast tegema hakkad) motlen omaette et mis after. Karjaari kui siukest ei ole. Ning et last kuskile ara saata, esiteks ta ju koigest paarikuune ja teiseks, see pole mitte odav, nii et palk peaks vaarikas olema et ara tasuks. Ja kas ma mainisin et recession on nii siin kui seal. Hmhm.

Mitmed konsultatsiooni kliendid, ise stay-at-home emad, on tulnud mind ja O'd vaatama, vaga armsalt kaasa toonud ohtusoogi, lausa mitmekaigulise ja Oliviale kinke. Oleks kohe esimese kulalise puhul nutma hakanud kui teine kottidega sisse tuli, veiniga ja tordiga, muust raakimata. Et G ja mina ei peaks muretsema enda ohtusoogi eest. Uhe kliendiga tekkis selline veider moment kui ta Oliviat hoides kusis et mul ikka abiline on palgatud ja ma utlesin et ei ma ikka ise. Meil on selline veider suhe - nad on ikka tugevasti paremal positsioonil finantsiliselt kui mina ning vahest on selline eba hetk. Isegi kui me seda pangalaenu mis poega sai voetud tagasi ei maksaks, ikkagi poleks sellist raha.

Aari veeri on uuritud et kas ma ikka konsultatsioone jatkaks ja nendega shoppama laheks. Uks klient kes mind koos O'ga lounale viis (oh ma ei mahu ikka hasti vanadesse riietesse sisse, kraapisin midagi kokku ja laksin, vasimusest umber kukkumas ja uks korvarongas korvas - teise unustasin panemata) utles et tema abikaasa oli oelnud et kui mul investeerijat vaja kui uuesti ari avan, siis tema heameelega annaks raha (ei enam, aga tore et pakutakse). Kuna olen end hetkel pankrotistanud - saatsin G sunnipaevaks purjetama nadalavahetustel, motlesin et ta kas tool voi kodus beebiga, peab ka majast valja saama - siis tegelt lausa vaja tood. Nii et jumal tanatud et on naisi kes motlevad et ma siin stiilne ikka veel. Kui nuud tuleks meelde kus see teine korvarongas sai.

Rapid Response

Labiraakimised haiglaga. Utlesin (loe: valetasin) et olen konsulteerinud advokaatidega ja kaalun kohtusse kaebamist. AGA kui nad teevad mis ma tahan siis ei kaeba. (ei ole raha et kaevata ja nii tahaks edasi minna ja kogu see draama selja taha jatta).
Ja mis ma tahan on jargmine. Massachussetsi osariik on selle juba kohustuslikuks teinud ja osad haiglad vabatahtlikult seda tegemas. Nimelt selline asi nagu Rapid Response - ule haigla on sildid kus kirjas number (sealsamas haiglas) kuhu helistada kui tunned et kas sinu voi su pereliikme eest hoolitsemine on probleemne voi et oed/arstid ei vota sind tosiselt voi ei kuula sind. Ning siis nad saadavad arsti kohe. Seadus sai vastu voetud parast seda kui 12 a poiss suri sisemisse verejooksu parast operatsiooni. Oed arsti ei kutsunud kuniks oli liiga hilja.

Vot ja palusin me haiglal sama korraldada. Leidsid et vaga hea mote, eriti kui rohutasin et vast ei pea keegi surema et midagi paremuse poole saaks teha. Lubati moelda ja mulle teada anda.