October 29, 2009

Rollimangud

Ma vaatan oma postitusi ja pean nentima et motherood ehk emadus on mind filosoofiliseks ja vist suht igavaks muutunud. Uritad oma rolli leida naine-ema-sobranna-tutar-ode jne ja siis tahad et maailm vahe viisakam oleks ja valja naeks, et voiks oma lapsed sinna saata. Pealegi, ausalt oeldes, ei ole mul orna aimugi miks enamus inimesi mu blogi loevad kuna nad ei kommenteeri suht. Naiteks lugejaid Austraaliast voi Rumeeniast. Sest teemad on nii seinast seina, ei suuda ainult sisekujunduse voi kokanduse peal pusida. Ehk on nii nagu vist da Vahta utles et tahan naha kuidas jarjejutt loppeb.... :)

Anyhuuu, rollimangude juurde siis. Hakkasin sel teemal motlema kui sobranna helistas et tahab maja maha muua ja Pariisi ara kolida. Eluaegne unistus. Ning et tema tahab et ma talle konkreetselt ara ytleks kas loll mote voi mitte. Hamasin midagi mille peale V teatas et oelgu kohe ara ja otse. Nagu mina ikka. Ma ei osanud midagi tarka kosta, utlesin et no kui eluaeg tahet siis tuleb ara teha. Muidu motled et oleks pidanud ja oleks pidanud aga kas ta on oma karjaari, maja ja siukeste maiste asjade peale moelnud. Igastahes jutu lopuks V utles et ma teadsin et ma saan sinuga raakides asjad sotti. Sa oled hasti konkreetne ja asjalik. K helistas kui hiljuti haiglas olin (jalle - mul siuke edukas aastalopp) ja oli pahane et ma talle ei oelnud varem ja et ma olen alati nii rahulik, kuis ma ei karda.

Motlema hakates sel teemal. kas mangime koik kindlaid rolle oma suhetes? Kas on meil koigil sobrannad/tuttavad kindlatesse sahtlitesse ara jagatud? Uks kes alati takka kiidab, teine kelle olal hea nutta, kolmas tough love jaoks.... Ning oma pereringiski, kas oled alati optimism voi see kes asjad ara organiseerib voi must lammas. Olenemata sellest kas see roll peegeldab sind praegu voi mitte? Uks G parimatest sopradest on hasti roomsameelne ja selline seltskonna hing, ent oma peres peetakse teda hasti irooniliseks ja sarkastiliseks pojaks ja vennaks. Mind nii hammastab kui ta ema patsutab T'd kaele ja utleb et see ja teine on finantsiliselt raskes olukorras ning ara hakka neile midagi rahateemal utlema. Mul on sober kes parast lahutust helistas mulle kohe kuna nahtavasti mida mina utlen ausalt valja praegu ytlevad teised siis kombekalt alles kuu hiljem. (mul oli hea meel et see abielu labi kuna molmad nii onnetud). Aga teine, kes mehega ara leppimas parast petmist, on na ara kadunud viimastel kuudel akitsi. Nii et voib olla olen ma siis konkreetne, otseutleja, rahulik ja mittemoistev vigade suhtes.

Aga samas, kunagi ei tea. Ehk oleks ma moistnud sest keegi ei mangi ju uhte ja sama rolli igavesti. Kullap jaad endaks ent elu kui selline lihvib ja lisab, keerab ja kaanab, muudab ja muigab ja sina muutud nagu muutub elu.

9 comments:

P6rgukiz said...

Mulle meeldib, kui inimene on otsekohene ja konkreetne.
Ise olen ma selline ja ma ei seedi, kui jutud ja "soovitused" käivad ümber nurga. Milleks?
Jah, aga kohati võiks see otsekohesus olla natuke pehmem, mõne inimese puhul. Oleneb situatsioonist muidugi :)

Mida olen ma tähele pannud elus, siis mulle tundub, et enamus inimesi on eri seltskonnas erinevad. Huvitav, miks?

P said...

ei ole igavaks muutunud sugugi, võin kinnitada! ei teagi, miks ma siin käin. ükskord kuskilt sattusin ja oli huvitav. ja siiani on huvitav. pealegi sa kirjutad nii südamlikult :)

otsekohesusest rääkides..minu meelest on see ameeriklaste jaoks täielik tabu. põhiline on kiipsmailing ja viisakus, mis peavad tulema enne ausust. minu jaoks oli see nii häiriv ja võlts ning ma ei suutnud sellega harjuda. ja ei osanud selle suhtes ka seisukohta võtta, et kas ma pean vaikima või ütlema, mis arvan. tihtipeale ma ikkagi ütlesin eestlasliku otsekohesusega välja ja minu teada sellest suuri torme ei tulnud. aga see võis muidugi selja taga ka toimuda :) aga mulle meeldis ameeriklaste kohatine siirus ja see, et nad siiski oskavad ka hoolida. nüüd pean diilima prantslaste pealiskaudsuse ja arrogantsusega, mis on isegi hullem. eriti see, et nad on nii egoistlikud ja ei hooli kellestki peale iseenda. seda võid kindlasti oma Pariisi-unistusega tuttavale öelda, et ta peab kasvatama endale ümber tugeva kesta, sest prantslased ei ole ainult l'amour ja Eiffeli torn nagu filmides kujutatakse :) ühesõnaga ka nendega olen üritanud ausaks jääda, kuigi tihtipeale kuuleb, kuidas nad kurdavad, et idaeurooplased on väga robustsed ja ebaviisakad ning isegi lifti sisenedes ei öelda bonjour (kuigi liftis on kõik võõrad).

vernanda said...

otsekohesus on hea asi, aga vahel on vaja arutada ka. kuigi ma tean, et ma ise ka vahel keerutan ja ei ütle otse välja, et ma midagi mõtlen. ja ei ütle v sageli selle pärast, et ma ju ei pruugi kogu tausta teada. eks see tule vanusega, ma arvan (ei, ma pole muldvana:)

aga selle sõbrannade lahterdamise üle ma hakkasin mõtlema ja ju vist on nii. et kasvõi mõnega on kena koos olla, aga on teada, et selat läheb kõike edasi ja siis lihtsalt kõiki asju ei räägi välja. ja mõnega pole kena meestest rääkida ja müõnega söögist ja nii ta läheb.

Anonymous said...

Oma arvamuse avaldamine mis iganes teemal ilma hinnangut andmata on oskus, mis looduse (või suhtlemisoskusega vanemate)poolt vähestele kaasa antud. Aga nende inimestega on tõsiselt hea suhelda.
Mina tunnen, et ei soovi enda ligi inimesi, kes kohe hakkvad soovitusi jagama, sest nende soovitused 99% ei sobi minu ellu. Samuti need, kes hullult lohutavad.
Kui mul on mure, siis võtan ühendust selle inimesega, kes mind kuulab - s.t nii, et mina saan ka aru, et tema sai minust aru, mitte ta ei aja ainult oma joru.
Inimesed tahavad pahatihti head välja paista ju. Ja siis ei julge üldse oma arvamust avaldada kahjuks. Arvavad, et siis põlatakse nad ära (muidugi kui väga robustselt öelda, siis see viimane ju ka tõsi). Pikas plaanis aga kaotad sellise suhtumisega oluliselt rohkem.
Sinu postitustest olen lugenud ikka sinu arvamuse, mitte tagarääkimist ja halvustamist. Kirjade järgi oled aval ja mõistev inimene - saan aru küll, miks sinu juurde tullakse rääkima.
Kõige selle eelneva tõttu olengi su blogi lugeja. Edaspidi ka. Kairi :)

karmen said...

Suurim viimase aja õppetund on olnud enda jaoks see, et öeldes oma lähedastele halastamatut tõde näkku, on hoopis vastuseks saanud: miks sa seda varem pole öelnud? Seda on öelnud mulle 4 inimest ja täpselt sama lausega. Aus tõde aitab inimest palju rohkem kui ilustatud vale.
Nõu andmine aga toimugu ainult ja ainult siis, kui seda küsitakse, sest teisiti läheb see vaimse vägivalla alla.
Sinu blogisse jõudsin omal ajal aga riiete ja stiilijuttude järgi.

karmen said...

Mõtlesin veel selle tõerääkimise üle ning miks nii vähe inimesi seda teeb ja jõudsin ammutuntud tõeni - see nõuab vaprust ja palju mugavam on valetada.Kui sa oled tõe välja öelnud, ei tea sa iial, kuidas inimene sellele reageerib ja meie põhihirm võtab võimust ehk "appi-appi kui ta veel minust halvasti hakkab mõtlema".

Ketu said...

Vastuse, miks ma su blogi loen, saad siis kui loed minu blogi 2 aasta tagust sissekannet... http://ketuketu.blogspot.com/2007_11_01_archive.html

Puhvis Kukk said...

Kiisu: on jah, ja olen ise ka. Osade inimestega olen no seltskonnahing ja teistega selline vaiksem ja moodukam. Ise motlen et loodus tuhja kohta ei salli, et kui keegi ei utle midagi voi mingi ebamugav hetk on siis raagin midagi naljakat voi kusin inimestelt kust nad parit vms.

P: aitah! tead minu kumne aastase siin elamise jooksul olen kohanud paljusid ameeriklasi kes vaga otsekohesed. ja alati kui eestis olles mulle teenindaja tigeda naoga vast vahib, motlen et parem volts naeratus kui see. ja sama viisakuse kohta. siin kain kulakandis kus mingi traktorimees utleb tereja hoiab ukse lahti, eestis jooksis peenes mantlis meesterahvas mind kaubamajas pikali ja ei vaadanud tagasi ka...

Vernanda: jah enamasti on see case by case

Kairi&Karmen: vahest on kuulamis oskust rohkem vaja kindlasti. ja aus olemine voib kalliks minna maksma. uhel heal tuttaval on alkoholi probleem ja parast seda kui temaga tosiselt raakisin, minuga enam ei suhelda. aga samas, kui sa midagi ei utle, kas sa mitte ei aita kaasa (kui keegi no korrale ei kutsu siis ei olegi ju probleemi kuni midagi vaga halba juhtub)

Ketu: grass is always greener.... :) Olin agar Sex and the City vaataja ja ootasin oma NY kolimist. Siis kaisin tool ja koolis ja seda seltsielu jai vaheseks. Raakimata sellest et isegi G ja mu viisaka palga juures ei jaksanud Manhattanil elada voi Manolo Blahnikuid osta. Vahva kogemus oli kindlasti, eriti tagant jargi vaadates. Ent selle rohu on rohelisem juurde tagasi, ise igatsen Eestit taga. Peret, sopru, sooki jms aga ka saunas kaimist, sugist metsa, kodukanti, Parnu randa, Tartu vanalinna, Saaremaa kadakate lohna, Balti jaama turgu, verivorsti (ma ablas inime, jouan varem voi hiljem soogi juurde tagasi).
Ent varem voi hiljem sa kaasaga lahed NY kylastama.

oravake said...

Kiikan su blogi oma paar aastat juba. Ma isegi ei mäleta enam, mis radu pidi ma siia sattusin, aga kui juba kohal olin, siis jäin ka. Teised on siin eespoolt juba kõik põhjused üles lugenud tegelikult, nii et ma ütlen omalt poolt, et huvitav ja mõnus lugemine on. :)