Loen ajalehest Olivile hommikul uudiseid, joon kohvi ja siis naen aknast kuidas naine ja vaike laps mooda konnivad. Arvatavasti ema ja tutar. Raputan pead ja motlen et naen valesti, tousen pusti et uuesti vaadata - ema lausa tombab last enda jarel. Tydruk kuskil 4-5 aastane jookseb et mitte kukkuda ja emaga sammu pidada. Iga kord kui tudruk seisma jai, ema tombas jarsaki tudruku jooksma jalle. Vaatasin tukk aega neile jargi. Voib olla oli neil vaga kiire. Voib olla tydruk jonnis hirmsasti. Ma ei tea.
Aga kui jalle liikuma tommati, ja ta oli juba pikalt oma vaikeste jalgadega jooksnud, siis ma kangesti, kangesti tahtsin valja minna ja sel naisel juukseid valja tommata.
Mnajh noh, mina ei oska kommenteerida :)
ReplyDeleteOlukordi on erinevaid, iial ei tea mis täpselt toimub. Äkki oligi jobu ema, kes last sundis asjatult, äkki oli midagi juhtunud ja nad pidid kiirutama ja ema ei saanud teda sülle võtta (5a tüdruk kaalub ikka päris kõvasti). Noh mine sa tea, eks paljud sellised situatsioonid mööduvad meie elust, mõned jäävad meid painama, et äkki oleks pidanud sekkuma ja samas äkki kui oleksid sekkunud oleksid asja veel hullemaks teinud selle väikse tüdruku jaoks (kui tegu oli lihtsalt nõmeda emaga siis selline lihtsalt valab pärast peksuga viha oma lapse peale välja, et miks tooo üldse sulle silma pidi jääma). Seega ....
Kujuta ette situatsiooni: tulen mina välja ostukeskusest ja kuna inimesed jooksevad selga, siis kiirustan oma 2 aastast, et läheme ruttu eest...selle peale tema otsustab, et hakkaks jonnima ja viskuks lörtsisele kõnniteele oma roosa kombekaga ;) Mul polnud muud teha, kuna ei saa kummaruda, siis sikutaisn ta nagu ahvikese käest püsti tagasi ...
ReplyDeleteKuid löövaid ja röökivaid emasi olen näinud ja vot see on liig!
Minagi olen jooksnud korduvalt jalainimesena bussile või ronile prajalt pahandades oma laste peale...ilus see pole aga mida sa teed :S