Sitasaba

..olen. Voi selline orn lilleke. Hmmm. Anyways, paar korda jalle haigla vahet kaidud aga enam nagu valgeks ei lahe vere peale ja "new normal" hakkab juba igapaevaseks saama. Sudant kraabib kull kui O tahab et ma ta sulle votaks ja ma ei saa. Istun temaga porandal ja hoian teda sules ja seletan et emme siuke hadaline. Aga naha on et ta ei saa aru miks asjad teisiti.

Ultraheli tehnikuga oleme vanad sobrannad, ta tuli ukspaev isegi vara vara sisse et mind uurida kuna jalle verejooks oli. Onneks me beebi kasvab muhinal, 1.05 kilo oli eelmine kord (27 nadal) ja sain isegi suveniiriks kaasa 3D foto. :)

Amm ja ai on hasti puudlikud ja toredad, alguses olid nats sokis et nende paarinadalane visiit on nuudseks paarikuune aga sellest said ule. Aga ukskoik kui toredad inimesed, teistega koos elamine kuude kaupa ei pole lihtne. Mingid lollid pisiasjad hakkavad arritama ja siis tahad lihtsalt oma endist elu tagasi. Muuseas, naised, kui teie mees oskab (hehee) ja paneb WC istme alla tagasi kui pissitud siis serveerige laupaeval pannkooke voodisse. Ma olen seda na iseendast moistetavana votnud aga ai ei pane alla noh. Ughhh...

Jooksin otsa uhele rasedasele kes lihtsalt halas et isver kui raske temal ja natuke paha ja mees pealetukkiv jne jne jne. Ma oleks varem vit kova haalega karjatanud et Bitch, please! Sul normaalne rasedus, rahune maha ja tana taevast et midagi tosist pole. Aga tead ei viitsinud. Noogutasin kaasa ja utlesin et eks ta jah raske ole. Ma olen vaga zen see nadal.