Vilets & Vigane

Teatasin kaasale et sunnipaevaks voib endale uuema mudeli otsida. Kaasaks. Sest mina vist kolban anult varuosadeks.

Magada ei saa ilma unerohuta. 10 gr et magama jaada, arkan ules 3h parast ja votan 5 gr et siis 2h magada. Ilma/vahesema doosiga ei jaa. Melanie magab rahulikult 6-8h. Mina ei jaa, narviline enam pole aga ei jaa. Peab vist mingi arsti otsima kuigi mu valikud rinnaga toitmise tottu limiteeritud.

Koht kinni juba ule aasta. Ilma lahtisteta uldiselt ei liigu. Esmaspaeval arst.

Neerudega oli raseduse ajal mingi jama, peab uuesti minema ultrahelisse et kaeda.

Psoriaasis leiti polvedelt. Dermatoloog pakkus valja et akki olen palju polvedel??? WTF?

Muu: Targad inimesed ytlevad et kui magamisega probleeme, siis tuleb end liigutada. Uritasin joosta, paev nr 6 vigastasin polve nii et lonkan. Ja siis motlesin et kui cardiot ei saa, siis teen mati trenni ja tombasin seljalihase ara mis on krdi ullatavalt krdi valus. Isegi siis kui valuvaigistitega.

Boonus: vaga julgust andvalt annab arst moista et kui unerohi ei toimi, akki ma peaks minema kellegagi "raakima." Et nii traumaatiline rasedus jms. Utlesin et mul on sobrad selleks taitsa olemas ja ei tunne end vaga depressed nagu. Aga ei, akki ikka ma laheks ja raagiks kellegagi....

Hale, eh?

Ja algab kool. Eelkool. Kahe aastasele.

Imselt mu ihuhadad nagu kohukinnisus, magamatus, kuumahood (hot flashes) pluss koige uuemalt nohu ja valus kurk ei aita kaasa aga ma tunnen ennast nagu Absoluutselt Koige Apum Ema. Olivial algas eelkool (siin kandis on eelkool, siis lasteaed, siis kool). Me keskmiselt popp eelkool on 2x nadalas, 2.5 h. Arvutan et ok Melanie soogiaeg 9 paiku, Olivial kool algab ka 9, viin ta ara siis tulen soodan Melaniet rahus kodus. Saame kodunt valja usna edukalt ja enneaegselt. Kohale joudes saan hea parkimiskoha ja motlen et miks need teised emmed autodes ootavad. Pargin kohmakalt ringi peale, motlen et vahet pole nagunii 5 min parast tagasi. Olivia on tossud, sokid jalast ara votnud ja mu hoolikalt tehtud hobusesaba lahti tommanud. Kammi ei taibanud kaasa votta, sormedega kraabin mingi saba kokku. Melanie hakkab nutma, votan ta istmest valja, hakkab hoolega mu olga imema. Laheme kooli, uks kinni. Blond emme tennise outfit-is informeerib mind et uksed tehakse tapselt kell 9 lahti. Saabuvad teised emmed lastega, enamus workout ja jooga riietuses. Enamus blondid. Paar brunetti ja issit kah sekka. Saame sisse jumal tanatud, Melanie on nalgas ja nutab. Olivia otsustab ka nutta ja teatab et tahab koju. 3 kasvatajat proovivad Oliviat lobustada, too hoiab minust kinni.

Oeh. Lahen istun suurde kappi ja imetan seal, Olivia lopuks lopuks laheb tuppa et maalida. Mul nina ja rinnad tilguvad aga uhtegi taskuratti lahedal pole. Hale vaatepilt, ma utlen. Kui asutan end minema, O jalle nutmas. Teen sudame kovaks, annan musi ja ytlen et varsti naeme ning lahen. Oehhhhhhhh........

Tagasi tulles kain kahku soogipoest labi ja siis tuleb paar tundi hiljem meelde et need ikka veel autos. Lahen toon sisse, Olivia vahepeal haarab tassi kohvi ja valab selle toolide peale. Jne.

Sigh....

midagi kaunist kuniks ootan laste ules arkamist ja loodan et nad mu tatist nina ja valusat kurku ei saa endale. Emad ei tohiks reeglina haigeks jaada!!!

Image: people.com

9/11

Two planes had crashed into the World Trade Center, a third burned into the side of the Pentagon, and now Jeremy, 31, was on Flight 93, a plane terrorists had re-routed for the White House, or the Capitol, or perhaps Air Force One. They talked for 20 minutes, with him telling his wife he had hatched a plan with two passengers -- presumably Thomas Burnett and Mark Bingham -- to charge the terrorists flying the plane and crash the plane out of harm's way on the ground.

"Take care of Emmy," Jeremy Glick told Lyz, thinking to the end of his baby daughter, and soon, he told his wife goodbye. She passed the telephone to her father because she couldn't bear to hear the rest. He listened to the muffled screams, the sounds of a struggle, and soon the voices were gone and Flight 93 crashed into the corn fields of rural Pennsylvania.

RIP

Unelaul II

Arst kirjutas unerohtu valja ja hoiatas et seda peaks voodis votma, rinnapiim pumbata ja valja visata parast ules arkamist ja keegi peab beebit vaatama kuna magan 7-8 tundi. Ma olin nonna ootel nagu uus pruut, Aniveis. Rohi tuli eraldi lisatud hoiatuslehega mis teatas et there are serious side effects. The most serious side effect is doing things and waking up not remembering what you did. Nende tegevuste alla kuulusid
-soomine
-autoga soitmine
-raakimine
-seksimine

G taitsa ootas. Votsin pool tabletti, ei midagi, siis teise poole ja magasin 4.5 tundi. Siis tousin ja laksin kaema et kuis G'l beebiga laheb. Motlesin korraks et panen silmad kinni, kaed ette nagu muumia uhes keskmises oudukas ja tatsan elutuppa ning siis ahistan. A teine magas diivanil. Jai ahistamata.

Unelaul

Ma eeldan et mitmed blogi lugejad on emmed, osad kohe staazikad. Kas kellelgi on kogemusi unetusega?

Kuna Melanie on koolik ja jatkuvalt nutab oositi, vahepeal vahem, nuud jalle 2.5 h ohtul, ja magab viletsasti paeval, siis mu stressi tase ja magamatus on painajalik. Ta kull magab parast ohtust nutmist 5-7 tundi aga mina ei jaa magama. Eelmine nadal votsin poest ostetud pille mis aitasid aga see nadal ei aita. 5 ood jarjest lihtsalt laman voodis, loen lambaid, ja tund tunni kaupa laheb mooda ja ma ikka uleval. Hommiku poole voib olla magan tunni kaks ja see ka koik. Eile oosel nutsin patja vihast ja vasimusest.

Any advice?

Depression

Istun Melaniega arsti juures beebi toas, kus vaga mugav tugitool imetamiseks ja rongipildid seinal. Olivia turnib kraanikausi juures oleval astmel ja tirib mu kotti ules. Koti sisu umber vankri porandal. Ugh......

Dr. M tuleb sisse, vaegade rahul minuga et ikka rinnaga toidan (meie praktises koik arstid on vaga vaga tugevalt rinnaga imetamise poolt, kui O'ga tahtsin 9 kuu paiku ara lopetada kuna ta absoluutselt vasakut rinda ei tahtnud ja hammustama hakkas, Dr. MC nahvas et kuna ma kodus toitku aga edasi). Melaniel kaal ja pikkus korras. Ode tuleb sisse, laseb mul ara taita jarjekordse kusitelu et kuis ma end tunnen, kas olen roomus, kas samm sama reibas kuna ennem, kas on olnud motteid endale voi beebile haiget tegemise teemal jne. Vaga reibas ei ole. Dr. M liidab mu numbrid kokku kusitelust ja hakkab vaikselt uurima et akki ma depressed. Ytlesin vasinult aga kergelt nordinult et oh kui Oliviaga oli baby blues taiesti raamatu jargi, teisel paeval tuli ja 10ndal laks, siis sedakorda pole, ma lihtsalt nii vasinud. Melanie koolik ju, mitu ema niivaga vaprad ja roomsad oleks kui laps iga oo karjuks paar tundi???? Dr M nendib et nonda see on ja lohutab et paari nadala parast loppeb. Paar nadalat tundub igavikuna.

Jargm oo Melanie magab ilusasti ja ma tunnen end uuesti sundinuna. Koristan, keedan, teen suua sopradele kel ikka elektri ei ole ja kes ohtul tulemas, ohtul tunnen et tegin liiga, eriti kui Melanie hasti virin aga onneks ei nuta. Osadel paevadel ta ei maga aga nutab kokkuvotlikult vahem kui enne. There is light at the end of the tunnel....