September 4, 2011

Depression

Istun Melaniega arsti juures beebi toas, kus vaga mugav tugitool imetamiseks ja rongipildid seinal. Olivia turnib kraanikausi juures oleval astmel ja tirib mu kotti ules. Koti sisu umber vankri porandal. Ugh......

Dr. M tuleb sisse, vaegade rahul minuga et ikka rinnaga toidan (meie praktises koik arstid on vaga vaga tugevalt rinnaga imetamise poolt, kui O'ga tahtsin 9 kuu paiku ara lopetada kuna ta absoluutselt vasakut rinda ei tahtnud ja hammustama hakkas, Dr. MC nahvas et kuna ma kodus toitku aga edasi). Melaniel kaal ja pikkus korras. Ode tuleb sisse, laseb mul ara taita jarjekordse kusitelu et kuis ma end tunnen, kas olen roomus, kas samm sama reibas kuna ennem, kas on olnud motteid endale voi beebile haiget tegemise teemal jne. Vaga reibas ei ole. Dr. M liidab mu numbrid kokku kusitelust ja hakkab vaikselt uurima et akki ma depressed. Ytlesin vasinult aga kergelt nordinult et oh kui Oliviaga oli baby blues taiesti raamatu jargi, teisel paeval tuli ja 10ndal laks, siis sedakorda pole, ma lihtsalt nii vasinud. Melanie koolik ju, mitu ema niivaga vaprad ja roomsad oleks kui laps iga oo karjuks paar tundi???? Dr M nendib et nonda see on ja lohutab et paari nadala parast loppeb. Paar nadalat tundub igavikuna.

Jargm oo Melanie magab ilusasti ja ma tunnen end uuesti sundinuna. Koristan, keedan, teen suua sopradele kel ikka elektri ei ole ja kes ohtul tulemas, ohtul tunnen et tegin liiga, eriti kui Melanie hasti virin aga onneks ei nuta. Osadel paevadel ta ei maga aga nutab kokkuvotlikult vahem kui enne. There is light at the end of the tunnel....

2 comments:

riina k. said...

pikk pai!

Anonymous said...

Kolme aasta parast on sul tunduvalt lihtsam. Garanteerin. Ise pole muidugi omadega nii kaugel, aga tunnen, et iga paevaga on kuidagi kergem. Kui mul nyyd pisike tytar saab potitreenitud ja laheb lasteaeda, saan uuesti ka OMA elule pyhenduda. Ja saad ka sinagi yks paev. Right now take one day at the time. Time flies by fast. :)

Terv,

Katrin