Elu oppetunnid

Ma motlen et kui ma peaks oma lastele midagi tarka opetama, siis ilmselt oleks see et be always little kinder than necessary. Mis on mingi soti kirjaniku utlus. Et ole alati natuke kenam/arusaajam/parem/sobralikum kui vajalik.

Botox jms.

Lobisesime paar emmega lapsi oodates igast hadadest mis rasedusega tulnud, igasugused veenide teemad ja stretchmarks jms. Ja mida teha annab. Endale markamatult avastasin end nou andmas, tootasin enne poe avamist investeerimispanga researchi alal kus parast orthopedics aktsiatele keskendumist tootasin plastilise kirurgia ja igast fillerite firmadega (Botox, Juvederm, Dysport etc). Kogu aeg utlen et ma olen rohkem naisterindu nainud kui keskmine heteroseksuaalne mees. Pluss see et stilistina naised kusivad nou igal alal nii et ma puuan siis kursis olla.

Anyways, hiljem kuulsin uhe ema kaest kellega rohkem sobrannad oleme, et teised emad olid otsustanud et kuna ma teemast nii palju tean ja kuna mul (ha-ha-haa) on nii veatu nahk ja mitte uhtegi kortsu, ju ma ikka ise olen lasknud enda naole uht-teist sustida. Ma ei teagi kas olla solvunud voi meelitatud.

Just awful, f&^%ing kohutav

Peied olid tana, homme matus. Soitsime tund aega et jouda matusemaija voi kuis seda funeral home kutsutakse. Maja oli inimesi tais, osad nutsid valjas. Laksime sisse ja sees oli terve sein tais pilte Tarast, kupsetamas, mere aares, sopradega, abikaasaga, pulmapaeval - nii onneliku ja naeratavana. Klomp tekkis kurku. Ja tegime teed abikaasa ja vanemate juurde ja kui joudsin ta emani, koik mu ennem valjamoeldud laused kadusid, ma nutsin ema hoides ja suutsin midagi oelda et mul on kaks tutart..... Mis ma tahtsin oelda aga ei suutnud lopetada oli et ma kujuta ette et midagi juhtuks mu tytardega... Abikaasale mis utled kellegile kes kaotanud naise ja lapse??? Motlesime hiljem Garyga margariita klaasi taga istudes et hiljem, kui sobrad ja sugulased lahkunud, me peame ta kuskile valja sooma viima... voi enda juurde kutsuma...

RIP Tara....

Mida peaks meile opetama surm?

Seda et elu on luhike? Et ela iga hetke nagu viimast? Tee tegemata asjad ara/ytle ytlemata jaanud sonad....

Tara oli noor, 32 aastane. Abielus, onnelik. Ostsid kaasaga oma esimese kodu. Ootasid vaga last. Maletan uhte pidu kus raakisin ta abikaasaga kes oli vaga mures lapse saamise parast kuna Taral oli olnud lahtine sudameoperatsioon 10 a tagasi, nyyd tehti jalle ja kuigi arstid olid optimistlikud et rasedus voimalik oli ta nii mures. Ma motlesin et nii armas. Jai rasedaks, poisslaps tulemas. Ja siis tekkisid komplikatsioonid, pidi haiglaravile jaama 6 nadalaks kuniks laps 28 nadalat et saab valja votta ja uus lahtine sudameop teha. 2 nadala parast keha ei pidanud vastu ja reedel lahkus meie seast...

Nii kurb kui nii noorelt surrakse. Ja siis tagant jargi tark olleks, poleks pidanud seda voi teist tegema. Siis nutad, siis motled et kui onnelik sina ise ikkagi oma probleemidega oled, siis tunned habi et stressad mingite tegelt mottetute asjade ule. Jood klaasi veini, vaatad kuunla leeki, meenutad. Ja mone aja parast lahed tagadi muretsema oma nende tegelikult motetu asjade parast.