November 2, 2011

Mida peaks meile opetama surm?

Seda et elu on luhike? Et ela iga hetke nagu viimast? Tee tegemata asjad ara/ytle ytlemata jaanud sonad....

Tara oli noor, 32 aastane. Abielus, onnelik. Ostsid kaasaga oma esimese kodu. Ootasid vaga last. Maletan uhte pidu kus raakisin ta abikaasaga kes oli vaga mures lapse saamise parast kuna Taral oli olnud lahtine sudameoperatsioon 10 a tagasi, nyyd tehti jalle ja kuigi arstid olid optimistlikud et rasedus voimalik oli ta nii mures. Ma motlesin et nii armas. Jai rasedaks, poisslaps tulemas. Ja siis tekkisid komplikatsioonid, pidi haiglaravile jaama 6 nadalaks kuniks laps 28 nadalat et saab valja votta ja uus lahtine sudameop teha. 2 nadala parast keha ei pidanud vastu ja reedel lahkus meie seast...

Nii kurb kui nii noorelt surrakse. Ja siis tagant jargi tark olleks, poleks pidanud seda voi teist tegema. Siis nutad, siis motled et kui onnelik sina ise ikkagi oma probleemidega oled, siis tunned habi et stressad mingite tegelt mottetute asjade ule. Jood klaasi veini, vaatad kuunla leeki, meenutad. Ja mone aja parast lahed tagadi muretsema oma nende tegelikult motetu asjade parast.