Peied olid tana, homme matus. Soitsime tund aega et jouda matusemaija voi kuis seda funeral home kutsutakse. Maja oli inimesi tais, osad nutsid valjas. Laksime sisse ja sees oli terve sein tais pilte Tarast, kupsetamas, mere aares, sopradega, abikaasaga, pulmapaeval - nii onneliku ja naeratavana. Klomp tekkis kurku. Ja tegime teed abikaasa ja vanemate juurde ja kui joudsin ta emani, koik mu ennem valjamoeldud laused kadusid, ma nutsin ema hoides ja suutsin midagi oelda et mul on kaks tutart..... Mis ma tahtsin oelda aga ei suutnud lopetada oli et ma kujuta ette et midagi juhtuks mu tytardega... Abikaasale mis utled kellegile kes kaotanud naise ja lapse??? Motlesime hiljem Garyga margariita klaasi taga istudes et hiljem, kui sobrad ja sugulased lahkunud, me peame ta kuskile valja sooma viima... voi enda juurde kutsuma...
RIP Tara....
No comments:
Post a Comment