Aasta 2018

Kas keegi teeb endale kokkuvotteid aastatest? Et need olid nuud onnestumised ja need nuud mitte? Ja konkreetsed eesmargid aastaks 2019? Ma ei tea kas minul on maluga juba probleeme, ega 40nda ka, aga ma unustan pooled asjad ara, siis kui Instagrammi vaatad voi pilte arvutis, siis tuleb meelde. Ja mingid ajad lubasin kannatlikum olla ja siis aktesepteerisin et ok seda ilmselt ei saa. :))))


PuhvisKuke perele oli 2018 taiesti Harju keskmine. Me otsustasime massidega uhineda ja suusatama hakata. G pole nagu vaga, palju seda lund ikka Floridas, ma eestlasena maest alla mitte, ikka cross country suusatamine vaiksena ja lapsed uldse mitte sest ema on luuser ja tal on kulm kogu aeg. Aga polnudki koige hullem, kuigi sobranna naeris et nii vanana (!!!) enam ei opi ja cross country on taiesti teine teema, naed suusatasin taitsa viisakalt nende 6 aastaste korval. :)))) Ei kukkunud uldse. You can teach new tricks to an old dog. Ha!

Veebruaris G oli romantik uks ohtu.

Martsis ma sain 40nd ja laksin sobrannadega Miamisse! No husbands, no kids, jatsime lume ja kulma tuule selja taha ja laksime paikese alla. Nii vahva oli.

Kevad laks aia alla, kaevamine ja istutamine ja rohimine. 

Suvel laksime koju, Eestisse. Olivial oli jalavigastus nii et ta oli invaliid aga onneks koik lennufirmad olid hasti toredad ja aitasid meil liikuda. Heathrow oli koige nomedam, nii palju pidi jala kondima, laps taitsa nuttis lopus. 

Ja sugisel, kui lapsed koolis ja ma pea et aiapidamisega uhel pool, ma lasin ennast nousse raakida ja me adopteerisime koera. Ma taitsa arvan et lapse adopteerimine oleks lihtsam olnud. 2 telefoni intervjuud, siis tuttavate kaest uurimine millised me oleme, siis virtual intervjuu kus pidin naisele naitama keldrit jms ja siis in person intervjuu. Olivia oli sobranna juures, kasti koju tuua et terve pere peab kohal olema. Aga saime vaikse kutsika endale, Sailor nimeks, G oli merevaes et siis sobis.

Ja siis sai Puhvis Kukk olla natuke.

Puhade aeg algab nagu oktoobris juba Halloweeni pidudega, siis tanupuhad ja kohe ongi joulud. Kuidas ometi laheb niii kiirelt see aeg, kogu aeg motlesin et lahen istun kuudepuu all ja loen raamatut. Vist uhe korra sai enne kui kas lastel voi koeral mingi teema...

Lasin molemal tudrukul 7 sopra kutsuda piparkoogi maja kaunistamiseks. Kaunistasin Melaniel (ta kaib 2 klassis) klassi ara jouludeks, ega parast 2 klassi enam ei lasta ja uleuldse opetajad seda ei tee, kui klassivanemad (2 vabatahtlikku ema) seda teevad, siis on. Kuusepuud ei tohi ega ka jouluvana vms. Peab olema talve teemal. Ma siis helistasin paarile juuditarist sobrannale ja kusisin et kas hullem teema, koik utlesid et nemad tahisavad nii Hannukah't kui joule. Aga riik ei lase usu teemalisi kaunistusi. Ok. Ja siis avastasin et paavst aastal 2012 utles et joulupuu kui evergreen on symbol of everlasting life nii et nuud on kuusepuu ka usuteemaline ja verbotten. Nii totter, nii totter. Ajasin siis paar ema kohale, riputasime lumehelbeid terve lae tais ja mul oli eelmise aasta Candyland jouludest igasuguseid kaunistusi, siis viisin oma 1.5 m pulgakommid jms kohale ja panime valgeid christmas/string lights ka ules. Lulitasime lambid valja ja ootasime kui lapsed sisse tulid. Nii armas hetk oli, vaiksed 7-8 aastased vaatamas koiki kaunistusi, poisid tahtsid kaunistusi ara suua ja osad lihtsalt kilkasid ja huppasid. 

Kaisime New Yorgis aknaid vaatamas kaubamajadel, Bergdorf Goodman'il olid koige vahvamad, minu arust vahemalt, ka Candyland teemal.

Jouluvana, no nii vahva jouluvana. Oleme teda nuud kulastanud 4 aastat jarjest. Mees on tegelt uu mis see eesti keeles on septic pump inspector ja tuleb valja et detsembris on jouluvana. Neiman Marcus (uks kallemaid kaubamajade kette) on teda uritanud palgata aastaid aga Bill ei lahe. Teeb lastehaiglaid jms heategevuslikke kaike ja paar sellist era pidu et bensiini ja riiete eest maksta. Uks joul oli tal selline tumelilla valge karusnahaga ja kullaga aaristatud kasukas, kindad samasugused. Lapsed ahhetasid jouluvana ja mina tema riideid. Aga nii nii jouluvana oli, uks Downi sundroomiga laps oli kes ei tahtnud minna ta juurde, kartis. Ja jouluvana istus temaga niikaua kui tudruk lopuks talle sulle istus. 

Ilusat, onnelikku uut aastat teile koigile. Ja tervist. 

Teie, Puhvis Kukk

Eesti sunnipaev!

Arkasin hommikul ules, lapsed muidugi kell 6 uleval, nadala sees tahavad magada ja nadalavahetusel nii vara uleval, anyhuu, tegin kohvi ja lastele mune ja vaatasin Facebookist koduste soprade postitusi. Siis ronisin voodisse tagasi lapakaga ja vaatasin Ohtulehest galleriisid. Nii uhke ja koduigatsusene (?) tunne oli.

Tegin hommikusoogiks lahti oma kaua hoitud murakamoosi Ikeast. Orgaaniline ja puha, mingi $7-8 oli, muidu Ikea siuke odav.

Ilm on siis ilus, jahe aga paikeseline, lund enam ei ole v.a mingid vaiksed laigud. Oravad kangutavad maad lahti kus vahegi saab. Vaat Eestis on orav armas loom. Siin, USAs, on orav taielik rott, koik kohad on neid tais, narivad prugikastid labi, raputasin cayenne pipart maha, jatsid kakat mulle selle eest sinna. Sugisel istutasin ounapuude alla tulbi ja nartsissi sibulaid, oo kus oravad tombasid kohale ja kuhveldasid koik ules et akki leiab mingeid pahkleid. Koik me 2 km raadiuses on kuulnud Eesti keeles ropendamist. Kui sa mu oosel ules ajaks, vastaks ma ilmselt inglise keeles aga kui jarsku on vaja karjuda siis raudselt eesti keeles. Ma ostsin mehele ohupussi ja utlesin et tahan surnuid oravaid reas naha. Vota voi koer aga siis omad teemad. 

Ma tulen suvel koju, paar aastat ei ole kainud. Maja muumine, maja ostmine... Ma nii ootan ja natuke kardan. Need kaigud on alati nii rasked, G ytleb et kui rohkem kaiks oleks kergem. Raske selleparast et seda mida maletad, seda tunnet, seda kohta, seda hetke ei ole ju enam. Sina pole sama, ajad on muutunud, jms. You cannot go home. Aga otsid seda, otsid kogu aeg. Ma olen sellest vist varem raakinud kuis kainud toidupoes ringi ja vaatan koike ja raagin toiduainetega stiilis et oi mis see on, oi kas seda teevad, oi ma maletan seda. ALATI hakkab mingi turva mul jargi kaima. Mine voi selgitama, et ei ole crazy lihtsalt hasti erutatud. Ja siis ma ostan koik kokku puues meeleheitlikult koike tagasi USAsse viia. Ja siis kain ringi ja uritan koike kogeda ja naha ja siis on natuke meeleheitlik hong ohus et koike ei joua ja saa ja kas on motet ringi tommelda, akki lihtsalt naudiks ja oleks. Tunda et sa kuulud siia. Ikka veel ja ikka alati. 

Jatan teid uhe mineviku malestusega. Uhe vaga armsaga. Kunagi kui Olivia oli uhe aastane, seega 7-8 aastat tagasi olime Eestis, ode hoidis Oliviat ja laksime Garyga Padastesse ohtust sooma. Soitsime mooda Muhu saart, kuni kogemata kombel joudsime varavani. Kui nupule vajutasime ja tehti kindlaks et reservatsioon olemas, saime sisse. Alexander oli tuhi. Nii ilus restoran, suured aknad, valgusrikas, WC oli ka hasti kihvt, suured kivised seinad, inteerior oli ikka hasti tehtud. Utlesime ettekandjale ka et elame USAs jms ja ma raakisin koduigatsusest ja valgest klaarist ja ma ei tea millest koigest veel. Vaene ettekandja, aga nii super armas oli, vahest just teenendav personaal on natuke hukkamoistev et eesti tibi ja ameerika mees. Mitte alati aga tuleb taitsa tihti ette. Anyhow, see armas ettekandja toi Garyle vaikse paberikoti. Valgete klaaridega, mida G polnud varem proovinud. Ja siis amouse bouche (mis menuus pole aga siuke vaike palake koka poolt tervituseks) oli tuhas kupsetatud kartul hapukoore ja suitsusiiaga. Kui utlen et mu korghetk kulinaarselt siis ei liialda. Pisar oli silmas ka vist, tapselt maitses nagu lapsepolv. Korraks sulgesin silmad ja siuke montaaz lapsepolvest jooksis peast labi - vanaaasta ohtu ilutulestiku saatel kui jooksime taada sulest tadi sulle ja siis isa sulle, varskelt pressitud ounamahla lohn sugiseses ohtus, jaanipaeva tuli, piparkoogitaigna rullimine, sinililled kevadel....

Naised, naised, miks ma teid ei leia?

Ma ronin ikka tagasi siia blogisse aeg ajalt, loen vanasid lugusid ja kommentaare. Ja motlen kuis laheb koikidel kes kommenteerisid ja neil kes lihtsalt vaikselt lugesid. Ja motlen et kas ma naen teid Maksimarketis naiteks Eestis kaies. Akki me molemad vaatame mingit riisipada samal ajal mille nimi on risotto miskiasi ja motleme et riis ei ole ju risotto aga whatever...

Anyhow. Ma ei taha kedagi nii akitsi shokeerida aga ma olen vanemaks saanud. Targemaks? Voib olla. Aga dermatoloog haaras mu posest kinni ja tombas seda valja ning teatas tosiselt et You have some SIGNIFICANT loss of volume. Hea et ta mu rindade ligi ei saanud.

Lapsukesed on 6 ja 8. Eesti keel on vaga rabal. Opetad aga ei kasuta ja siis Olivia loeb soravalt: uks-kaks-kolm-neli-viis-seitse-kaheksa-uheksa-kumme. Kuus ei tule ega tule. Melanie ytleb lill-lumi-laul. Nork. Mnjah.

G, mu kallis kaasa. G'l oli sudame infarkt kevadel. Eelmisel kevadel. 42 a. Mingi valud ja muud hadad olid olnud aga motlesime et stress ja too ja see et vormist valjas. Mangisime koos tennist kevadel ja iga 5 min tagant kasi rinnale et tal on vaja vaike break. Motlesin et ok see ei ole out of shape. Aga siis oli ok, laksime toidupoodi kus mees porandal. Siis ok, laksime koju, jalle porandal. Kiirabi midagi ei leia, mehel vaja too asjus Californiasse soita (7h lennukis) varahommikul. Laheb aga helistab et valus iga kord kui konnib. Ahvardan surma ja lahutust kui kiirabisse ei lahe, tuleb koju. Jargmine paev olin onne (ahvardamise ja pisarate) teel saanud aja sudamearsti juurde, vaga hea arst, keegi oli tuhistanud oma aja just enne kui helistasin, sain selle. Toin kiirabi EKG testi kaasa, tehti uus ja vaga mahedalt ja rahulikult viidi meid cardio osakonda. Mina, vana naiivitar, motlesin et kuna peaarstiga siis lihtsalt asjad kaivad kiiresti, tal pole aega raisata. Aga kui G oli voodis, sada juhet peal. 6 ode umber askeldamas ja nagin et G'l silmad marjad siis motlesin kull et ooooota kas nii kaibki testimine? Sest arst utles et toenaoliselt suda ja lahme vaatame. No jaaaaa siis ma ulgusin seal toas uksi kui G valja viidi, uks ode kais teed ja taskuratte toomas. Siis uks ode tuli et blockage. Ja siis (parast seda kui amm helistas ja kusis et kas arst utles et sina toenaoliselt pohjustasid selle?) arst tuli sisse ja teatas et the main artery was almost completely blocked, the mother of all widow makers, the chances of survival are 4-10% congratulations. Ma ei saanud aru, ma lihtsalt ei saanud aru. G veeretati sisse, oed koik et congratulations etc etc. Laksin WCsse ja varisesin ule kera. Uritasin endale vastu nagu kaega panna et maha rahuneda, eks, aga kasi varises liiga. Mingi aja parast suutsin G juurde minna ja votta vastu koik mu "onnitlused", kuna noored mehed sellises seisukorras surevad ara umbselt. Lucky unlucky.

Nuh ja ulejaanud aeg on lainud selles teemas. Uues dieedis eks, cholesteroli valtimises, amma valtimises. G oli hasti vasinud kuna mitme ravimi peal, mitu kuud kohe. Siiani veri jookseb iga kriimu peale. Harjumise asi. Aga jah, raudselt keskeas.

Iga kord kui mingi haigus on arkan oosel ules ja kontrollin kas ikka hinagab veel. Ja see ei ole mitte see normaalne asi mida naine mehega keset ood teeb. crazy. aga hea et niigi laits.

Ja kuidas teil 2017 laks???