Eesti sunnipaev!

Arkasin hommikul ules, lapsed muidugi kell 6 uleval, nadala sees tahavad magada ja nadalavahetusel nii vara uleval, anyhuu, tegin kohvi ja lastele mune ja vaatasin Facebookist koduste soprade postitusi. Siis ronisin voodisse tagasi lapakaga ja vaatasin Ohtulehest galleriisid. Nii uhke ja koduigatsusene (?) tunne oli.

Tegin hommikusoogiks lahti oma kaua hoitud murakamoosi Ikeast. Orgaaniline ja puha, mingi $7-8 oli, muidu Ikea siuke odav.

Ilm on siis ilus, jahe aga paikeseline, lund enam ei ole v.a mingid vaiksed laigud. Oravad kangutavad maad lahti kus vahegi saab. Vaat Eestis on orav armas loom. Siin, USAs, on orav taielik rott, koik kohad on neid tais, narivad prugikastid labi, raputasin cayenne pipart maha, jatsid kakat mulle selle eest sinna. Sugisel istutasin ounapuude alla tulbi ja nartsissi sibulaid, oo kus oravad tombasid kohale ja kuhveldasid koik ules et akki leiab mingeid pahkleid. Koik me 2 km raadiuses on kuulnud Eesti keeles ropendamist. Kui sa mu oosel ules ajaks, vastaks ma ilmselt inglise keeles aga kui jarsku on vaja karjuda siis raudselt eesti keeles. Ma ostsin mehele ohupussi ja utlesin et tahan surnuid oravaid reas naha. Vota voi koer aga siis omad teemad. 

Ma tulen suvel koju, paar aastat ei ole kainud. Maja muumine, maja ostmine... Ma nii ootan ja natuke kardan. Need kaigud on alati nii rasked, G ytleb et kui rohkem kaiks oleks kergem. Raske selleparast et seda mida maletad, seda tunnet, seda kohta, seda hetke ei ole ju enam. Sina pole sama, ajad on muutunud, jms. You cannot go home. Aga otsid seda, otsid kogu aeg. Ma olen sellest vist varem raakinud kuis kainud toidupoes ringi ja vaatan koike ja raagin toiduainetega stiilis et oi mis see on, oi kas seda teevad, oi ma maletan seda. ALATI hakkab mingi turva mul jargi kaima. Mine voi selgitama, et ei ole crazy lihtsalt hasti erutatud. Ja siis ma ostan koik kokku puues meeleheitlikult koike tagasi USAsse viia. Ja siis kain ringi ja uritan koike kogeda ja naha ja siis on natuke meeleheitlik hong ohus et koike ei joua ja saa ja kas on motet ringi tommelda, akki lihtsalt naudiks ja oleks. Tunda et sa kuulud siia. Ikka veel ja ikka alati. 

Jatan teid uhe mineviku malestusega. Uhe vaga armsaga. Kunagi kui Olivia oli uhe aastane, seega 7-8 aastat tagasi olime Eestis, ode hoidis Oliviat ja laksime Garyga Padastesse ohtust sooma. Soitsime mooda Muhu saart, kuni kogemata kombel joudsime varavani. Kui nupule vajutasime ja tehti kindlaks et reservatsioon olemas, saime sisse. Alexander oli tuhi. Nii ilus restoran, suured aknad, valgusrikas, WC oli ka hasti kihvt, suured kivised seinad, inteerior oli ikka hasti tehtud. Utlesime ettekandjale ka et elame USAs jms ja ma raakisin koduigatsusest ja valgest klaarist ja ma ei tea millest koigest veel. Vaene ettekandja, aga nii super armas oli, vahest just teenendav personaal on natuke hukkamoistev et eesti tibi ja ameerika mees. Mitte alati aga tuleb taitsa tihti ette. Anyhow, see armas ettekandja toi Garyle vaikse paberikoti. Valgete klaaridega, mida G polnud varem proovinud. Ja siis amouse bouche (mis menuus pole aga siuke vaike palake koka poolt tervituseks) oli tuhas kupsetatud kartul hapukoore ja suitsusiiaga. Kui utlen et mu korghetk kulinaarselt siis ei liialda. Pisar oli silmas ka vist, tapselt maitses nagu lapsepolv. Korraks sulgesin silmad ja siuke montaaz lapsepolvest jooksis peast labi - vanaaasta ohtu ilutulestiku saatel kui jooksime taada sulest tadi sulle ja siis isa sulle, varskelt pressitud ounamahla lohn sugiseses ohtus, jaanipaeva tuli, piparkoogitaigna rullimine, sinililled kevadel....