Boutique's One-Year Anniversary

Minu ettekujutus esimesest aastapaevast oli jargmine:

Seisan poes ja vaatan aknast valja, kaed rahulolevalt risti. Seljas midagi klassikalist aga rabavalt kaunist. Juuksed ilusasti seljal, kerges lokis. Perfektselt. Taustal kolab Edith Piaf'i "Non, je ne regrette rien" (no regrets ehk ei mingeid kahetsusi) ja mina umisen uljalt kaasa. Valjas on naised koik jarjekorras et poodi sisse saada.

Tegelikus on natuke teistsugune. Ilmselt Piafi saaks kaima panna kull. Kuna valjas on soe ja niiske siis juuksed ei ole perfektses soengus. Inimesi valjas ei ole absoluutselt, pikk nadalavahetus on ja koik kes said, soitsid ilmselt ara. August on surnud olnud, pangaarve tuhi ja rent vaja jargmine nadal maksta.

Mina ja G arutamas keda roovida ... (vahemalt soeng on olemas aga G juuksed tais hallid)


Ei, tegelt kokkuvotvalt peab jargmist utlema. Economy on nukker, kui mitte traagiline. Uks klient utles: Brilliant idea, worst timing." Aamen. Oma saastud oleme magama pannud pluss suur panga laen olgadel mis nullib igasuguse oma kodu ostu vms ara. G'd naen ohtuti ja kui mingi ime labi puhapaeva vabaks saan. Ja teisalt: kolm butiiki mis meiega samal ajal alustasid on pankrotti lainud. Parima butiigi auhinna saime. Konsultatsioon alustet. Disaini plaani arendame ka. Pood on vahva ja midagi ise teha on etem minu jaoks kui et kellegi teise jaoks tootada. I have biiiiig hopes. Big. Enormous.

Nagu Nemo filmis uks kala ytleb Nemo isale et too lootust ei kaotaks. Keep on keeping on. Ja see minut kui me kasumis olema, laulan Non, je ne regrette rien....


Pildid me butiigist.






Lopetuseks ytlus Donatella Versace'lt millesse usun:
I'm not a great believer in fairy tales. Every woman should fight hard for her own happy endings.

Snippets

On eri-liik naisi kes kolmest lausest kahes mainivad alati oma abikaasat ja mitte kunagi nime poolest vaid tapselt nonda "minu abikaasa". Olin uhel eriti nuril uritusel ja keskustelus kolme naisega (uks eestlanna, teine ameeriklanna) hakkas mul igav ja lugesin oma lobustuseks kokku mitu korda minu abikaasa oeldi. 52. (alkoholi ei serveeritud, muidu oleks hoopis seda joonud).
Ma kutsun oma kaasat nimepidi ja "minu abikaasa" teema toon tavaliselt siis sisse kui eriti, ahh, agressiivselt meesterahvas ei pane tahele sormust sormes. Muidu ei kasuta sest jaab mulje et keegi ei oodanud et sa mehele lahed ja nuud peab koigile teatama et naed, ikka leidus keegi kes ara vottis.

Ja abikaasadest raakides, puhapaeva ohtul oma omaga Chris Isaac-i kontserdil olles avastasime enda korvalt vanema abielupaari, molemal hallid juuksed. Eelsoojenduseks oli hirm-vahva rock'n'roll band ja eeldasin et tadi me korval hakkab protesteerima et nii valju muusika aga minu hammastuseks tadi kinganina kopsus poranda vastu ja silm saras. Kui lugu loppes, meesterahvas nii agedalt kaasa ja parast kui Chris Isaac rahva jalule ajas, olid nemad esimesed uleval. Saali nurgas vaga sisse-elanud tibi nahes mainis vanem daam G-le et vot need on head groupied! :) Hiljem vaheajale minnes jalutasid nad kasikaes valja. Me kommenteerisime et oleks ise nii arksad ja uksteisel katt hoidvad ses vanuses. Nii armas.

NYT: Estonia’s Kanter Celebrates Gold Medal in the Discus His Way

Estonia’s Kanter Celebrates Gold Medal in the Discus His Way

How PK Is Changing The World. Mostly For The Better.

Ghandi utles et kus viga naed laita siis mine ja aita ehk If you want to the change the world start with yourself. Voib-oelda ei olnud seda ikka Ghandi. Aga igaljuhul, uks mu iga-aastastest vanaaasta ohtu lubadustest (Trulla, sa poed komade parast, ma ei saa lausetki loedavalt kokku) on et uuel aastal uritan iga paev midagi kena teha teiste jaoks. Jalle keegi prominentne isik ytles et naerata teistele sest sinu naeratus voib olla ainus naeratus mida nad kogevad see paev. Loomulikult, enamikud naeratused osadel paevadel meenutavad grimassi voi lausa hammaste naitamist. Anyhow, eile sai toesti kellegi paev helgeks tehtud.

Olime sopradel kulas, nagusad noored kokteilidega ja me ka siis vedasime end kohale. Tutvustati mulle pikka noormeest nimega Andre kes oli Latist parit. Teatasin et oi mina olen Eestist. Noogutame, naeratame ja siis tekkis siuke ebamugav paus. Vaatame ringi ja motlen et mida nuud oelda, kas raagime viisadest voi Gruusiast voi plumpiast.... Vaatsin poisile silma ja ytlesin ainsa lati keelse sona mida lapsepolvest Lati reisidelt maletasin: "Saldejumps!" Andrel laks silm sarama, lagistas naerda ja kordas et jaa jaaa saldejumps. No votski. Aaa ja olumpia teemadel: latil on uks bronze medal me kahe vastu.

saldejumps=jaatis
puhvis kukk=international conversationalist

The Importance of Being Earnest

Very earnestly - August on taiesti surnud kuu. Inimesi tanaval ei ole ja raha kassas ka mitte. Motlen et kuidas ma rendiraha kokku saan ja tomban juukseid endal.

Very earnest oli minu arvamus moeartikli teemal mille saatsin Wall Street Journal-isse. Kuna ma olen arvamuse avaldaja pohimotteliselt. :) Paar tundi hiljem sain senior editor-ilt kumme rida kusimusi, vaga viisakalt et Proua Puhvis Kukk, me tahaks teie arvamust. Kuna pood oli tuhi nagunii, veetsin aega oma vastuse kallal et oleks ikka viisakas ja muidu intelligentne. Ja mainis kahku ara ka jutu sees et konsultatsiooni teeme.

Tund aega hiljem sain emaili et kas ma lahen Fashion Week-ile ja kas me voiksime seal kohtuda! Vau, ma motlesin juba kuis ma artiklisse sisse nugida saaks sest there is no such thing as bad press. Muidugi olin nous ukskoik kuhu minema aga vaike prooblem ilmnes selles et mingi umbset butiigi omanikku nagu mina tihti ei kutsuta. Vast 3 kutset olen saanud ja need oleksid ilmselt tagareas olnud. Nii et ei lainud.
Helistasin Catherine Malandrino pressi direktorile et palun kutset. Vahepeal saan uue emaili WSJ-lt kusides et millal ma lahen kevadet ostma, nad tuleksid heameelega mind jalgima et mis ma kevadest arvan. Kujutad ette? Nad on varem siukseid artikleid kirjutanud aga ikka kuulsamatest, rikkamatest, moekamatest tadidest ja poodidest. Loen neid alati kerge kadedustundega. Mitte nagu mina keda keegi ei tea ja kelle pood on tuuuuhhhhiiiiiiii.

Veetsin tund aega telefoni otsas ja Malandrino inimesed pole kindel kas saab mind koos reporteriga sisse et mis ta kirjutab jne jne jne. Oehh. Lopuks kostis lubavalt, ja oli isegi erutatud et akki oleks positiivne nende brandile jne. Pidid mulle teatama koheselt kui luba kaes et ma saaks siis reporteriga plaanida. Ma oleks hullult rahul kui me vaike pood ja vaike mina saaks WSJ artiklisse. Teeks augusti vahem depressiivseks. :)

Time To Get Political

Kui Arno isaga koolimaija joudsid, siis koik raakisid Barack Obamast. Kui kobe ja kena ja sonaosav ja milline armas pere ja kui uli uli uli ta on. Koik naisteajakirjad mis ma saan teevad photoshoot-e Obama ja kaasaga. Kiidulaulud. Mitte keegi ei kusitlenud kuude kaupa et kuidas koik need suured kaunid peace-love-understanding plaanid tapselt taide viikse. Kiideti Obama nn suutust, puhtust, ideaale. Ahem.... Ma tahan ka suuri ja roosasid pilvi aga kas see teostatav ja reaalne on?

Mina tahaks raakida McCaini perest. Tapsemalt John McCain-i emast Roberta McCain. Kui mul peale oma ema keegi iidol peaks olema, siis Roberta saaks selle austava tiitle. Iron Lady, ma utleks, 96 aastane ja aktiivsem kui enamik naisterahvaid 25selt.





Sundinud rikkasse perre ja vastavalt ules kasvatatud, Roberta sokeeris uldsust ja oma peret kui jooksis ara noore merevaelase (vaene ja koige madalamal postil merevaes sel ajal) nin abiellus temaga.

Pidevalt uletab kiirust ja saab sokeeritud politseilt trahvi.

Oma uleskasvamise kohta: "We played outside all the time and only ate fresh vegetables and fruits—crates of oranges from California and apples shipped in from Maryland. Our parents had some sense. They never let us drink Coca-Cola or coffee or anything like that, and the only cakes we ever saw were at other children's birthday parties."

Suur muusemite kulastaja, ajaloo fann, siiamaani soidab ise ringi. Ise vaidab et ta alkoholi absoluutselt ei tarvita ent ode utleb et nagi Robertat olut joomas Euroopas.

Kui 88 aastasena tahtis Euroopas autot rentida ja kompanii keeldus tema vanuse tottu, Roberta sai vihaseks, ostis auto ja soitis Munich-st Kasakstani ja Usbekistani.

Kui John McCain aastal 2000 presidendiks kandideeris, Roberta riputas oma korteri (Hiina Saatkonna lahedal) Taiwani lipu Kommunistliku Partei voidu (hiina sisesojas) tahtpaeval. John teatas et ei ole uldse ullatunud aga Roberta naeratas malbelt ja kinnitanud ega tuhistanud.

Follow-Up

Hommikul tombasin paevi nainud teksad ja puuvillase pikkade varukatega pluusi selga, veel marjad juuksed hobusesappa ja platud jalga ning ehituspoodi. Mitte uhtegi grammi meikupi ega parfuumi. Ei ehteid ega kaekotti. Vaga asine olin ma tana hommik. Poodi joudes (Home Depot - suur suur ehituspood) oli mu karmist olekust hoolimata jole eblaka tunne. Naised, kui meest otsite, minge ehituspoodi. Ma taitsa punastasin kergelt kui mehed seljad sirgu ajasid ja mind jollitasid. Et mis asi see nuud siin keset saepuru. Tegin nao nagu teaks mida otsin ja tagapool rundasin uhte tootajat kes oli siuke vaike kohna must mees Hitleri vuntsidega, vaga abivalmis aga kannatus sai tal kull minuga proovile pandud.

Tal oli mingi aktsent ka juures (voi hambaid puudu) nii et paris tapselt ei jaganud millest jutt kaib. Teatasin et mul laie riiuleid vaja, niuksed mootmed, akki saed ara. Siis leidsin uhed valmistehtud riiulid mis taitsa sobisid. Hitler vaatab mind pika pilguga ja siis susiseb:
"You are goin' to need them HC brackets"
Noogutan puudlikult :Yes, AC brackets?"
"Naah, HC."
Mina :"Mahemwhat?"
Siis vottis onu lapse kae korvale ja seletas et heavy duty brackets on vaja. Kusisin et kuidas ma nad seina saan jne jne. Teine taitsa meeleheitel aga lopuks sain aru.Vist.

Ja meeste juurde - otsisin oma kruvisid ja HC brackets ja 3 meesterahvast, uks tuli, teine laks, et kas mul abi vaja. Motlesin et mida nuud kui avastasin et kuna ma kukakil siis aluspesu aar paistis kergelt valja. Et voib olla see aitas. G-le ei maini seda seika, tal pole uldse huumorimeelt ses suhtes. Ja oudne ahistamine, ma nagin nii mitmeid setmeid meeste boksereid kui seal riiulite vahel kooluti.

Igastahes, ajasin oma kola kokk, laup leemendas higist, ja kassa poole suundudes haarasin uhe orhidee ka kaasa. Lill kaenla all ja korvi lukates marssisin kassa poole, ehitajad aupaklikult (voi lihtsalt kartes et midagi kukub nende jalgadele) tombusid eemale viisakalt ja naeratasid.

Grievances: Round One

I am so damn busy, I don't even know what the heck am I doing here writing this post. But, alas, here I am writing. Or complaining.

1. Mu ainus puhkus (vaba nadalavahetus) see suvi: 7h sinna soitu ja 8h tagasi soitu. Ilm oli kulm; Tammy hasti armas tutar, uhke karusnahkse kasuka omanik (kel Down'i sundroom) oli nii vaike 12 kuu kohta ja soi nii vaevaliselt; Chrisi uus girlfriend vaga agressiivselt teatas igal voimalikult juhul milline love neil on ja kuidas see ongi permanente suhe jnejjnejne. Minu vastu tundis huvi siis kui ta enam ei joudnud raakida endast voi Chris oli lahedal. Ma uritasin kull viisakas olla ja tema vastu huvi tunda aga lopuks lihtsalt tuunisin ta valja. Laps nuttis oosel ja meie madrats oli kova ka.....

2. Positiivselt: laksime hobustega soitma. Tuuakse valja ilus suur helepruun hobune nimi Goldie. Mina eeldan et mulle aga ei, hoopis Chrisile. Siis tuuakse jargmine hobune, nimi Duke. Ajan selja sirgeks roomsalt aga viiakse G-le. Vaatan ringi ja naen vaikest tumepruuni, puuduliku lakaga hobust. Nimi Cupcake. Cupcake! Olen aaretult solvunud ja nouan teist hobust: suurt, hirmuaratavat ja musta voi valget. Onu kahku toob suure noore taku, TC nimeks. Chris hiljem margib et ta pole veel nainud et hobust tagasi saadetaks kuna too pole piisavalt ilus. G hobune Duke on meie ees, vaga hea vaade ta tagumikule ning Duke kas kakab voi peeretab. Tund aega. Ahem. muidu oli vahva.

3. Ohukonditsioneer parast mitmeid setmeid parandamisi ikka jukerdab. Kuskil laest tilgib vett ja vististi uleval korrusel olevast korterist. Helistan vasakule ja paremale ja nouan tulemusi. Aga ohtuks on ikka sama pilt: mina ja amber.

4. Jobukakk ehitaja ei suuda ega suuda riiuleid valmis teha. Siiber ees. Taiega. Lahen ostan lauad ise ja palun seal valmis saagida. Siis tuleb riiulite aared ara teha et ilus oleks. S...a kah, proovin ise. Lisan oma pikenevasse tiitlite ritta.

Bravo TV-st parit perfect outfit minule: saab linnusitta kraapida, vett kuivatada, aknaid pesta, riideid aurutada - kogu aeg vaga sikk olles! :)

One Hundredth Post

Nii et igati sobilik et ma puhkusele lahen, kui saab puhkuseks lugeda kolmeks paevaks ara minemist. Oakland, Maryland on uks armas odune koht, Marylandi koige suurema jarve aares, keset magesid ja muhavaid metsi. Ma tombasin juba ohukesi kleite ja bikiinid valja kui avastasin oma meeleharmiks et kuna Oakland on magedes siis seal on 20!!!! kraadi kulmem kui meil. Mossitades tombasin kampsuneid voodi alt valja.

Kuna meil on surmpalav siis jagan uhte suvemagustoitu.

Coffee Granita

75 gr pruuni suhkrut
600 ml vett
2 supilusikatait lahustuvat kohvi, soovitaks pahkli maitselist
Keeda vesi ja suhkur kuni viimane lahtustb, siis lisa kohvi ja lase seista ilma keetmata kuni lahustub. Siis vala panni voi madalasse nousse ja pane sugavkulma. Umbes poole tunni parast mine kraabi kahvliga segu ja lase seista kulmas ning siis jalle. Segu peaks vaikseid kristalle meenutama, mitte suuri jaatukke.

Vahusta koor mingi kohvi voi karamelli maitselise alkoholiga (Kahlua vms) ja pane granitale peale. Kaunistada voib kohvi, sokolaadi voi apelsinikoorega (riivitult).

Mommies and Not Mommies

Ma olen igasugu tuttavaid emadusele kaotanud. Onneks ajutiselt. Umbes aasta moodudes saab nendega jalle muudel teemadel sona votta, sest lapse teemadel ma ei oska mitte midagi oelda. Triin, rebane, oppis koolis usinasti ning nuud kui emmed sona votavad, saab Triin hasti autoriteetselt arengust jms loengut pidada. Mina olen rohkem Samantha (Sex and The City) sugune, kes pakub et kui sobranna poeg ules kasvab, siis ta viib tema baari ja teeb talle dringi valja. :)

Nii et koige populaarsem tadi pole ma mitte. Ei maleta sunniaegu, sunnipaevi, kinke ma saadan umbselt ja mitte jarjekindlalt, tihti peale unustan kusida kuis lastel laheb jne jne. Vaga nork, ma utlen. Tegelt uks erand on, G oetutar Audrey. 6 aastane ja minu suur lemmik. Nii nunnu ja vaga siuke girly. Ma olen talle igast eluks vajalike asju opetanud nagu naiteks kuidas parfuumi oieti peale panna (minu omi ikka). Voi kuidas juukseid soengusse panna. Aeg ajalt ma ahvardan talle raamatu jouludeks osta aga enamjaolt leian ikka mingi roosa ullitise.

Mu koige parim sobranna USAs, Tammy, palus et ma laheksin temaga koos sunnitama. Kohe nagu pariselt ruumi sisse ja puha. Lubasin kergelt roheka naoga loomulikult minna, tal ema/isa surnud ja ma nagu oe eest. Tombasin raamatud ette ja hakkasin helistama haiglatesse et kas ma saaksin sunniklassi minna kiibitsema. Kui juba siis juba, mul muidu orna aimugi pole mis seal teha. Katt hoida? Arstil silma peal hoida? Jaakuubikuid peab vist tooma ja sunnitaval emal lasta neid suua? Igastahes, laps tuli akki varem ja ilma minu abita. Kuna pood tehti samal ajal lahti, siis ei joudnud katsikule kah. Eriti kuna siit Denverisse peab lendama circa 4h. See nadalavahetus naeme lopuks lapse ara ja ma olen end halliks otsinud et seda taiuslikku kinki leida. Avastasin naiteks et Dolce&Gabbana pakuvad eriti moeteadlikule beebile siis midagi siukest.



Tere hommikust. Voi teine populaarne valik - Juicy Couture dressid lapsele. Voi inglise keeli jogging suit - kuhu see beebi siis sorgib?



12 kuud vana, tutarlaps ja akki ei peaks kleite voi suve asju uldse kaema, ilmad hakkavad kulmaks minema, Colorados eriti karm talv. Ja siis, ohhh, leidsin!!!



Vaike valge kasukas! Beebile! Kes teadis et tehakse siukseid asju? Ma olin nii vaimustuses. Aga mitte hinnast. :( Kusisin poeomanikult et akki teeme deali, et ta annab mulle 50% off ja kui ta meie poodi tuleb siis ma teen sama? Ja tuli valja et naisterahvas teadis me butiiki ja tal nii hea meel et ma labi tulin et saingi! :) Mul nii hea meel, andsin vaesele kaasale sellise suudluse et too pidi seinalt tuge otsima (sest lets face it, mina ju mingit raha sisse ei too). Tean juba ette Tammy naerab nii et silm marg ja et koik nendivad et vaga minulik kingitus. Ja ma motlen, et akki ma olen nuud vahemalt see talv kellegi lemmik tadi?! :)

So how was your weekend?

Minu oma algas kerge vihma ja hommikukohviga laupaeval. See nadalavahetus oli tais igast uritusi me kandis mis toenaoliselt oleks toonud igast sulelisi kohale aga akki moni oleks ostja ka. G laks mitte eriti roomsana toidupoodi ja mina tombasin kilejope selga ja platerdasin oma valgete teksatega mis ules tommatud, poe poole. Kerge vihm aina suvenes, ja selleks ajaks kui poodi sain, muristas ja siukest paduvihma tuli et kartsin akende parast. Helistasin G-le et hirmedukas paev ei tule kuna sajab meeletult ning keset lauset markasin et ukse alt tuleb vett muhinal sisse. Roogatasin ja tormasin lappide jms kohale. Pool tundi hiljem uksealune kuiv, valged teksad mitte enam nii valged ja mina higine ja kergelt traumeeritud.

Hakkasin porandat puhkima ja akki markan et oot, isver, vett tuleb poranda aarest sisse. Hulgi. Mitmest kohast. Viskan lappe loikudesse. Helistan G-le. Helistan torumeestele - ei kedagi. Helistan majaomanikule, jatan sonumi. J saabub, kasutan kahku korvalolevasse lillepoodi ambreid ja kaltse laenama. Siis veri tarretub kuna kuulen alt keldrist veesolinat. Puhin naolt higi ja ronin alla - vett tuleb pangede kaupa. Jooksen korvalolevasse restorani, ise taiesti marg, ja roogatan naisele kes seal et teie poole tuleb vett sisse. Vastatakse mingis keeles millest aru ei saa. Siis katsub naeratada aga minu uue roogatuse peale osutab koogi peale. Haaran kokalt sargist kinni ja utlen uuesti - teilt tuleb vesi mulle poodi sisse. Kokk noogutab et jah mehed on tulemas. Jooksen nende soogiruumi mis meiega korvuti - porandal tummine veekiht maas. Motlen oudusega kui see vesi meile koik labi tuleb.

Majaomanik teatab abi tulemas. J ja mina kuivatame vett porandalt, kaks ambrit saime. Onneks riided marjaks ei saanud. Torm jatab jargi, pumbad saabuvad. Kriis ja minu narvid labi. Teksadest raakimata.

Motlen uhele kliendile kes kadestas et mul niuke moodne ja glamuurne elu butiigipidajana. Hmmmmmmm.