July 21, 2009

Emaks olemisest. Jalle.

Ma luban et mu blogi ei muutu ema & beebi teemaliseks. Ainult. Hetkel on see kull koige aktuaalsem teema.

Ma kujutan ette et see ei ole poliitiselt koige korrektsem asi mida valja oelda, aga kui inimesed kusivad minu kaest lapse saamise kohta "Isn't this the most amazing/worth while/glorious thing you have ever done?", ma ei tea mida vastata. Uhele tuttavale utlesin et "I think it will be." ning naisterahvas vaatas mind kui tosiselt ebanormaalset ema. Lausa sokeeritult. Inimesed eeldavad et sul on selline sillerdav aura pea kohal ja onnis naeratus naol kuna sa oled nyyd ema. Ja ma ei tunneta seda aurat hetkel.

Arge saage minust valesti aru, ma armastan oma last. Ja ma olen kindel et mitte midagi ei ole vorreldav selle tundega kui su laps sulle otsa vaatab ja naeratab ning ema utleb. Ent alguses.... Tundub et koik mida ma teen paevast paeva ja oost oosse on imetan, vahetan mahkmeid, uritan gaasi valude ja jonnimisega tegelda. Lisa sellele veel juurde magamata ood (eile oosel 1 h magamist), kaasa pikad tootunnid ja endise elu n.o. kadumine, no ei teki sellist ondsat tunnet. Koik raagivad et maga kui laps magab, ei saa noh, olen proovinud. Ja et ara tee kodus midagi, puhka. Ent mingite koduste tegude tegemine annab mingi normaalsuse tunde tagasi. Hirmsasti tunnen puudust kaasaga koos olemise ajast, kasvoi rahulikust ohtusoogist koos.

Motlen ise et kui Olivia hakkab mind ja G'd ara tundma, pariselt meile naeratama ja natuke pikemalt magama, siis ma maandun nende puhalike, rahulolevate emade sekka kes ei joua ara raakida kuis praegune aeg on nende koige onnelikem.

18 comments:

Anonymous said...

Ma tean mida sa tunned! Arvasin ka, et olen vist "veidi" imelik.
Igatahes ma arvan, et see tunne on täiesti normaalne. Kõik ei peagi sellised ninnu-nännu emmed olema.

Trulla said...

Ma ei ole kah mingi meeletust emaarmastusest maapinna kohal hõljuv olevus olnud kummagi lapsega. Ehkki mul on olnud muidugi kerge - mõlemad olid vaiksed ja korralikud, peamiselt magasid ja sõid ja kisa tegid haruharva.

Ja ma usun ka, et inimesed, kellel on rohkesti huvisid ka väljaspool oma kodu ja perekonda, ongi võib-olla vähem sellises ahvivaimustuses oma beebidest. Beebid on toredad, pisikesed ja abitud - aga ei näe minagi, et nad nüüd mingid maailmanabad ilmtingimata peaksid olema. Lapsed ja laste saamine on elu osa. Ise olen seda ka niimoodi võtnud - elu osana, mis pakub oma väljakutseid ja vaevusi ning premeerib toimetulekuid toredate hetkedega, ning vahel on väga heldimapanev vaadata oma nunnusid lapsukesi õhinaga maailma avastamas ja uhkusega mõelda, et on ikka kenad ja toredad jõmpsikad mul küll... aga see vaheldub kahtlemata hetkedega, mil mõnd oma väikest vastikut kisakõri äravaevatud tüdimusega põrnitsed ning mõtled, et deem sul ka nii vähe aru peas peab olema ja et miks ma küll omal ajal arvasin, et lasteemaks olemine midagi eriti õnnestavat peaks olema. :)))

Lõppeks kasvavad neist aga inimesed, nad saavad suureks ja asuvad elus oma rada käima. Seegi on elu osa.

Nii et minu strateegia on võtta rahulikult, päev-päevalt, küll neile tittedele tasapisi seda arukest juurde kasvab ning takkajärele tunduvad kõik need algusaegade vaevused suhteliselt kiirestimööduvatena isegi. (Kuigi olukorras ise sees olles võib vahel olla küll tunne, et kitku juukseid ja nuta patja.)

Ma ei oska öelda, miks minu tited sellised rahulikud on olnud - eks ma vast võtsin neid ise ka algusest peale suht rahulikult, ei oodanud kusagilt pulbitseva emaarmastuse pealetungi, hooldasin ja hoidsin süles, aga eriliselt ninnu-nännutamisega ei pingutanud... Ütlesin neile kindlameelselt, mis ma neilt ootan (ilusti tuttu jäämist, kuss olemist ja tubli kaisukiisuna käitumist - usun, et lapsed tajuvad sõnadest aru saamatagi, kui kindel nende ema parajasti oma rollis on, ja kui ema ise võtab heaks lapseks olemist enesestmõistetavana ja seda oma käitumisega ka lapsesse sisendab, siis laps seda ka on - sest nii palju kuid on ta ju osa saanud ema rahulikust hingamisrütmist, südamelöökidest ja enesekindlusehormoonidest. Küllap ta tajub neid nüüd ka, ehkki enam kõhus ei ole. Vähemalt ise olen ma seda uskunud ja kisamist toimub meie majas praegu isegi rohkem kui titepõlves. (Kolmeaastasel on raudkõva selgroog oma tahtmiste läbi surumiseks ning tal on hetkel faas, milles katsetab, kas kõripõhjast kriiskamise ja näpuga silmist pisarate urgitsemisega õnnestub vanemaid allutada tema tahtmist tegema, või siis ikkagi mitte. -- Aga noh, need ajad on teil veel ees. :P Nii et, kui see sind lohutab, see roller coaster kestab veel palju-palju aastaid, atraktsioonid teel ainult pisut vahelduvad. ;))

Jaksu, ja püüa ikka magada kui vähegi võimalik. Puhata saamine on väga oluline. Ja kõhuvalude vastu oskab ehk Hellik midagi soovitada, mina jõin ise tasside kaupa köömneteed rinnaga toitmise ajal, ning lisaks panin pudelisse (nad kumbki mul päriselt rinda imema ei õppinudki, nii et esimesed kolm kuud lihtsalt lüpsin piima välja ja andsin neile pudeliga kätte) simplexi nimelist rohtu (seda anti talle lastehaiglas ka juba), igatahes gaasivalude probleemi meil nagu sisuliselt ei olnudki omal ajal. (Ilmselt vedas.)

Raine said...

Minu kogemus (ehk siis kaks kuud) on umbes sama, mis eelmisel kommenteerijal. Gaasivaludeta rahulik tüdrukutirts, kes nutab siis kui kõht on tühi või on väga väsinud.
Kuigi minu laps on algusest peale maganud terve öö, magan koos temaga ka lõunauinakut. Kodus teen nii vähe kui võimalik- ehk siis hädavajalik- ning ei palu teiste käest abi ka ning ei häbene oma kodus külalisi vastu võtta.

Minu jaoks siin Itaalias, just nendelt kel omal lapsi pole, kõige tobedam küsimus on sinu omale taoline: "Kuidas on/oli siis?" Ei teagi nagu mida öelda, et mis on- mis oli- mida ta teada tahab??

Ka minu soovitus sinule: maga niipalju kui võimalik! :) Ning pea vastu!

liina said...

Minul ei ole 'korralikke' tervet ood jutti magavaid lapsi, isegi 4 aastane ei tee seda mitte :) Esimese lapsega esimesed kuud olid toeliselt nürid, all hard work and no rewards. Teise lapsega on kergem, aga ma ootan juba millal paari kuu parast toole tagasi saan minna :) Ma motlen tihti selle naise peale, kes parast Oprah's utlemist, et 'I love my husband more than my children' taiega risti loodi - minu arust vapper naine... But anyway - lapsed on toredad ja nalja saab palju, aga nad keeravad su elu alguses nii pea peale. Onneks on umbes 3 kuused beebid juba paris vahvad ja naeravad koige tobedamate nagude ja haalte peale mis sa teed :)

Kai-Epp said...

Ematunne, see tõeline, tuleb 3-4 kuuga või ka hiljem. See, et tuleb uue elukorraldusega harjuda ja selle tundega, et vahel ei ole üldse aega endaks olemiseks, läheb veel kauem leppida. Vahel see kõik ja veidi enam tekitab sünnitusjärgset masendust ( või lausa depressiooni) ja seda põevad erinevate allikate väitel 70-90 protsenti emadest.
Ise olen selle mõlema lapsega läbi teinud, esimese lapsega oli eriti karm. Samas kui ma oleksin rääkinud sellest ja tunnistanud ja uskunud, e tkõik läheb üle, siis oleks asi arvatavasti palju lihtsamini lahenenud.

Nipid, mis mind on aidanud kõige enam: Iga päev tuleb leida aega iseendale! Rahu ja vaikus on parim. Näiteks saata issi v sõbra lapsega jalutama või minna ise.. Juba pool tundi määrab palju.
Võimalikult palju magada ja unustada kodutööd, need ei jookse ju eest.
Kandelina tegi elu lihtsamaks - laps oli süles, kuid ma ei pidanud teda hoidma. See aitas lapsel gaase väljutada ja paremini uinuda, ema lähedalolek tegi lapse palju rahulikumaks. Elu parim ost minul!
Ja peamine - mitte lasta end igasugu imelikest häirida. Ükskõik, mis mõttes. Me kõik oleme erinevad, meie lapsed on erinevad, peaasi, et asjaosalised end hästi tunnevad, õpetajad ja imestajad mingu kukele!

Parimat!

luize said...

Siin on värskemad emmed juba õpetussõnu jaganud. Mina kinnitaksin omalt poolt, et emakssaamine on väga ärev kogemus ja kindlasti ka amazing, aga alguses, eriti kui oled täitsa üksi jäänud lapsukesega, võtab nii võhmale, et väga vähe jääb jõudu ülistuslauludeks.
Aga see läheb tõesti mööda, läheb tegelikult kiiresti... Ma arvan ka, üks 3-4 kuuga, 6-kuune beebi on juba nii suhtleja, et.
Sellises tundmises, et laps on elu üle võtnud ja endistest asjadest on puudus, pole ka midagi taunimisväärset, sest nii see ju ongi.
Paid ja pöidlahoidmised.

karmen said...

Tuleb tunnistada, et ma ei ole seda nõretavat ematunnet tunnud terve oma 13 aasta jooksul, mil mul on olnud laps. See ei tähenda, et ma teda ei armastaks, kuid esimesi aastaid ma ka tagasi ei igatse ning mul oli magav rahulik variant. Kõik ei ole sarnased ning see ongi aksepteeritav.

Anuise said...

Ära muretse, see õige ematunne jõuab hiljem kohale, esialgu on kõik kohanemises. Mul on alles nüüd "see päris õige tunne" kohale jõudnud, Elu Õis aga saab novembris kolmeseks. Küll sa jõuad, kiiret pole kuskile. Leidke õige rütmpäevades üles, saage söömised-magamised korda ja küll see ematunne ka lahvatab.
Edu kooskasvamisel!

viki said...

Mis on see õige "ema tunne"? arvan et keegi ei oska seda täpselt öelda, sest mõistame sõna armastus, õige mõtlemine, pere, emadus, abielu jne erinevat moodi.
Ma ei taha siin arutada sünnijärgse depressiooni üle sest me kõik põeme seda erinevalt aga põeme, see on täiesti loomulik, siia maani lugedes ma tunnen, et sa oled hästi hakkama saanud ja saad ka edaspidi :)
Tihti seetõttu sellised blogi teemad jne on ideaalsed kohad oma mõtte välja kirjutamiseks ja vastukaja najal vestluse saavutamiseks.
Trulla ütles täiesti õieti, tegevusetud ja eluta inimesed on need kes siis elavad oma perekonda ja ei pruugi sind mõista. Ma juba praegu järgneva raseduse algul mõtlen hirmuga uuele aastale, sest ma tean et ma ei suuda kodus jälle istuda, tahan välja!!!...tahan ka lapsi aga tunnen, et oma elu on elamata jäänud veel. Jaa tean, et olen veel noor ja aega on aga ikkagi...
Kõik mõtted on õiged, kõik tunded on õiged ja loomulikud :)
Olge paid :D

Puhvis Kukk said...

An: :)
Trulla: Olen taiesti nous - heldimus vaheldub keskoise arritusega et mida mida mida sa tahad. Motlen ka et paev paeva haaval, tomban kalendris paevi maha et jouda selle 1 kuu margini. Ja siis kahe. :)
Raine: ma motlesin et need labi terve oo magajad beebid on urban myth. Ja sa saad veel paeval magada (ma olen ebaedukas sel alal). Vaga kade. Loodan et see ei muutu sul!
Liina: 4 a ei maga tervet ood? Vaene sina. Usun et tahaks ise ka varsti toole tagasi minna, et oleks teine identiteet ka olemas. Ja maletan seda Oprah intsidenti, motlesin huviga et kas toesti enamus naisi nii ei tunne voi seda pole lihtsalt aktsepteeritav verbaliseerida. Seda tunnet ei saa vorrelda ju mis lapse vs mehe vastu.
Kai-Epp: jalutamine toesti aitas, lihtsalt majast valja saamine ning teiste emadega suhtlemine. Siis saad aru et sa ei ela kookonis, koik on seda labi teinud ja osadel veel hullem olnud kui sinul. And that this too shall pass. Kandelinat mul ei ole, BabyBjorn on, peakski seda proovima, siiamaani kapis.
Luize/Karmen/Anu: taitsa nous et koik ei ole sarnased ja mis tundub normaalne, ongi. Nagu Anu utles et kohanemine on name of the game praegu.
Viki: ma masendusega motlen et see lapsuke alles esimene, nii et see tants ja trall tuleb veel uks voi kaks korda labi teha. Oehhhhh..........

Hellik said...

Tubli oled! Ja kirjuta ikka endast kui emast ja kuidas lapsel läheb :)
Gaasivalude vastu ei aitagi midagi kui ikka looduse poolt kaasa antud hullud valud. Ahjaa meil toimis ainsa rahustava asjana kui ta magas minu kõhu peal, see toodab soojust ja aitab kõvasti. Samuti soojakotike aga pisikesel on rase kotikest sättida tegelt, lihtsam on kõhu peale võtta :) Magama harjud sa varsti ükskõik kui ebamugavas poosis :P
Uni mnjah, Olku siiani 2-selt suudab korraldada unetuid kisarallisi, elades läbi päeva sündmusi või siis hambavalud.
Ma täiega mõistan, kui saad korraks poodi või pesta nõusi on juba tunne nigu elaks veitsa jälle oma elu ka. Ja selle küsimuse kohta ma ütleks, et kõige vägevam tunne oli oma laps siia ilma sünnitada! See kasvatamine vot see on juba paras peavalu ;)
Suurim viga mida mina ka tegin oli, et mõtlesin, et peab mingi suur püha emaduse tunne peale tulema, tundub, et see on mingi jamps mida peale määritakse ja mida enamus naisi siiski ei tunne. Kui õpid oma last armastama lihtsalt nii nagu ta on ja ennast mitte selle käigus unustama siis saate hakkama.

vernanda said...

see nõudmine, et kas sa ikka oled selle ime üle üliõnnelik, ei kao niipea. ma hakkasin ka suht varakult tööl käima, paariks tunniks, ja see oli see, mis mind päästis. ma sain teha midagi, mida ma oskan, muu peale mõeda, pea puhkas, ja se eon uskumatu, kui efektiivseks ajakasutus muutus.

ja need, kes ei saa aru, et meest võib rohkem armastada, ei saa ka sellest aru, et oma last armastad siis ka, kui teda karistad. või vihane oled. elu ei ole mustvalge.

aga une pärast ära muretse. kui see esimeste kuude pauer üle läheb, magad igast asendist;) püsti ka nagu hobune. aga iga asi omal ajal.

ja küll nad välja kasvavad, kõigest, aga omal ajal. mul üks hea tuttav ütles, et kui laps on 20, siis läheb natuke kergemaks. aga kohe tulevad uued mured:)

jõudu ja ikka kirjuta, hakkab parem

Anonymous said...

Minu laps hakkas terve öö magama 6-päevaselt. Nuttis ainult siis, kui süüa tahtis. Ei ole elus gaasivalusid näinud ega põhjuseta nuttu, lõunauned magas aias seisvas vankris. Mine või igavusest lolliks! Lõunaund koos lapsega ei pidanud magama, kuna öösel ta ju ei söönud ega ärkanud. Imetasin 10 kuud.
Aga...
Ka minul ei tekkinud ega tekkinud seda ema-tunnet. Igatsesin tööle ja välja ja linna ja masendusin ikkagi, kuigi vanust üle 30 ja tööd omajagu tehtud ning pidusid peetud.
Siiski armastan oma last ning imetlen teda, mulle meeldin teda vaadata ning tegeleda temaga, kuid see peab olema tasakaalus Minu Ajaga, mis ma vaid enda tarbeks veedan. Kui mees meie beebiga koos on, suureneb ka minu "ema-tunne" ning igatsus lapse järgi. Jätsin üsna väikse beebi issiga koju ja läksin end "tuulutama" õhtuti. See aitas mul ennast leida ja taas pühenduda beebile.
Kõik möödub, kõik saab korda.
Jõudu sulle seal kaugel!
Kersti Tallinnast

Puhvis Kukk said...

Hellik: tapselt! Soogi tegemine jms, ei tee et kangelas ema olla vaid et tuleb siuke normaalne tunne tagasi. Aga sinul on erakordselt raske laps olnud, ma pean ytlema.
Vernanda: ma tunnen ka puudust mingi teise identiteedi jargi kui ema (voi imetaja, jne). Saan taitsa aru miks naised toole tahavad minna. 20selt - oh oudust. :)
Kersti: ma motlen et seda enda aega peab alati olema, siis oled sa parem abikaasa, sober, tutar, ema jne. Kade olen kull et laps sul siuke nunnu oli/on. Minu oma tahtis eile suua iga taistund kella 7st ohtul keskooni, arst utles et tal on paaripaevane kasvuspurt aga lohutas et kuna nii suur laps siis varsti-varsti magab 5-6 h jarjest. Ootan pikisilmi aga eile oosel kull lausa nutsin vasimusest...

Anonymous said...

Esimesed paar kuud võibki titt vabalt süüa kohutavalt tihti, see tuleb ära kannatada, hiljem tuleb mingi söögivahe pidamine, aga mul jäigi see max 2,5h kuni lisatoiduni ehk siis 6 kuud. Seda räägivad sulle ilmselt kõik :) Lihtsalt nii tahaks sind lohutada! Ja veel - ka mina oma tite kõrvalt sain nutta lahistada, lihtsalt väsimusest, ülekoormusest, haletusest, stressist, jõuetusest jne.
Kersti Tallinnast
1a4k ja 6a ema

liina said...

4 aastasel on lihstalt vahel paha unenagu ja tuleb talle korra kalli teha - nii, et pole tegelt hull :)

Anonymous said...

Tere, Kulla Noor Emme!
Palju õnne tütrekese sünni puhul ja et seda õnne jätkuks paljudeks, paljudeks aastateks!
Ma küsiks, et kus Sa elad?
Olen siin Ameerika maal olnud nüüdseks 3 aastst ja CT-s, nagu aru saan, oled Sinagi kuskil siinkandis.
Oleksin huviataud koostööst.
Kui Sul tütrekese, mehe ja muude tegemiste kõrvalt mahti on, ootaksin Sinu helistamist!
tel. 203 597 9735
Waterbury lady.

Puhvis Kukk said...

Kersti: aitab et teada et teistel oli samamoodi ja koik elasid ule. lihtsalt nii eba on see nutmine, nii mitte-minulik ja see hairis. aga onneks laks mooda. ja ma kohe kade et sul kaks last valmis ja beebi east valjas. :)
Liina: kas sa oma laste peale proovisid seda cry it out meetodit?
An: ma elan Norwalk-is, sinust siis 1.5 hrs kaugusel. aga sul on hea asukoht, outlet-id na kae parast. proovisin helistada aga ei lainud labi, akki on mu telefon otsa andmas. saada email iceh00@hotmail.com