July 12, 2009

I survived the first week.....

Hoiatan ette et jargnev on suhkoht igav ulevaade sunnist. Inglise keeles oeldakse et she is in labor (sunnitamas) aga labor tahendab ka too tegemist. Aamen.


G ja mina paar paeva enne sunnitamist.

Laps kutsuti esile, neljapaeval membraanid lahti ja reedel haiglasse tilgutite alla. Terve reedese paeva lamasin voodis, unistasin soogist (G, mu paastjaingel, toi mulle supivett) ja kakerdasin tilgutitega WC vahet. Parastlounaks oli 4 cm kaes ja valud suht tugevad, pakuti tuimestust ja kohklesin aga G ytles et ega sa ekstra kannatamise eest pluss punkte ei saa. Neli korda aeti noela selgroogu ja hiljem tuli valja et ikkagi ei loonud vasakule poole hasti sisse. Ughhhhh..... Enda arust olin hasti kursis sunnitus protsessiga aga oi, tegelikkus polnud ikka see. Esiteks, olin arvanud et kui tuimestus sees siis valu ei tunne, kas ei olnud hasti sees voi mis aga valud olid tugevad. Teiseks, keegi ei oelnud et hakkan heast peast varisema ule terve keha nii et hambad logisevad ja vasak pool oli krampis. Ode teatab et normaalne. Seda oksendamist ka ei oodanud et nii palju. Pandi tuimestust uuesti mis aitas moneks ajaks ja hiljem pidi uuesti panema sest keha lausa tombles. Vaene G, ma ei suuda otsustada kummal raskem oli.
Laupaeva hommikuks olin valmis aga laps nahtavasti mitte sest lukkasin 2.5 h enne kui Olivia valja tuli. Olin nii vasinud et tahtsin oelda kas ma saaks 5 min magada, miskiparast siuke meeletu vasimus oli peal. Ode korrutas pidevalt et Don't panic. Tahtsin nahvata (aga polnud joudu) et ma ei tee haaltki, mida ma sul paanitsen??? Ja siis karjub et lukka jalle ara lase tal sisse tagasi minna, lukka!!!!!!!!!! Logistiline markus: mil see ema nende tuhude ajal hingama peab, mina ei joudnud nii kahku sisse valja hingata kui nad tahtsid.

Filmides laps sunnib, pannakse emale rinnale, ema ja isa nutavad roomust ja suudlevad. Idull. Meie variant: G'l pisarad silmas, mina vaatan hammeldunult Oliviat - kas toesti minu seest tuli paris inimene? Taitsa paris? Ja nuud ma olen ema? Arst vaatab mind kahtlustavalt ja kusib et kas ma olen erutatud ja onnelik? Noogutan et teda rahustada. Muidugi olen, kurnatud aga onnelik, veelgi enam hammeldunud. Ema ja G olid lapsega, arst teatas mulle pettunult et platsenta ei tule valja ja siis hakkasid seda kasitsi eemaldama. Oi ei meeldinud kui ode jarjest kohu peale vajutas. See oli problemaatiline, lisaks oli veel komplikatsioone platsentaga, ning parast seda kui olin saanud Oliviat imetada, hakkas mul sisemine verejooks mida siis kokku lapiti 4 h. Oed ei lasknud Garyl vaadata, panid ta tooli istuma nii et ta mind nagi. Jallegi, ei tea kummal raskem oli. Jargmisel paeval olin haiglas kuulus, koik kaisid mul kinnitamas et tavaliselt nii raske sunnitus ei ole ja kuis mul jargmine kergem saab olema jne. Olivia oli kuulus kui uks suuremaid lapsi mis too nadalavahetus sundis. Teine laps kes iseseisvuspaeval sundis sai nimeks Liberty. Oeh. Rohkem tilguteid ja vereulekanne.

Esimene nadal oli magamatuse suhtes raske, mida oli oodata, ning nii hirmsalt mures et mil ma teda imetan, kas ma teen seda oieti, kas ta on kaalus juurde votnud mis kaotas, kas ta magab liiga kaua, jne jne jne. Siis kolmandal paeval saabus baby blues - nutsin ilma igasuguse pohjuseta. Ma magasin elutoas, G magamistoas sest muidu keegi ei saaks magada aga mingil pohjusel oli see mul nii masendav. Uks ohtu purkasin nutma Olivia kate vahel ja lihtsalt see et ma nonda tegin oli jallegi nii masendav. Hea oli teada et ligi 80% naistest on kergelt masendunud esimesel paaril nadal (osadel tuleb see masendus kull alles 3-4 kuu ajal). Kinnitasin endale et paev paeva haaval hakkab kergem. Ja on hakanud. Olivia on ilusasti sunnikaalu tagasi saanud ja rohkemgi. Piima on. Ta magab kauem ja ei taha enam iga tunni tagant suua. Eile laksime valja jalutama esimest korda. Olen enamuse kaalust kaotanud aga nuud on onneks soogiisu tagasi. Ning ma tunnen end Emana, suure algustahega, ja motlen et ma akki saan hakkama. :) Ma soovitan koigile neile kes tunnevad end vaikselt vee alla vajumas alguses, raagi oma sobrannadega kel lapsed. Siis tuleb meelde et hei, koik on sellega hakkama saanud, koik probleemid labi teinud ja ilusti vee alt valja tulnud. :)

Nuud jaan ootama Olivia naeratust, raamatute jargi alguses on see ainult refleks. Ja veel, et kui koik emad utlevad et uskumatu kui palju void oma last armastada, siis see on raudselt tosi. Aga lisaks juurde, et uskumatu kui palju void oma abikaasat rohkem armastada parast sunnitamist - G oli Oliviaga nii hea ja kuidagi naturaalselt tuli see talle ja siis maletan G'd oosel minu voodi aares haiglas seismas ja mind vaatamas. Muts maha naiste ees kes selle uksi labi teevad.

4 comments:

liina said...

Esimene nadal on alati taielik surr, parast seda laheb paremaks. Neid nutuhoogi tuleb aga kindlasti veel, hormoonid ju mollavad. Igatahes tore lugeda, et koik loppkokkuvottes normaalne ja ilus on. Muuseas see varisemine voib olla esilekutsumisest, mul esimese sunnitusega oli tapselt sedasi, teine laps sundis ilma 'abita' ja ma ei varisenud (aga sunnitus oli muude asjade tottu hull :).

vernanda said...

been there, done that. mul kestis see hormoonide möll ka u 3 kuud või kauemgi, kui piisas sellest, et mees näitas näpuga ja mina purskasin. nutma. aga läheb paremaks. ja veits võtab ka aega, kui see päris ematunne tuleb. peale minu on veel mõnigi öelnud, et kuidas see ikka nii kaua aega võttis. aga algul ongi selle hakkamasaamisega suurem tegu kui emadusega. ja peale sünnitust btw oli mul mõneks minutiks suht samas suunas mõtted;) et tore oli, mässasime siin öökese, aga ma nüüd veits puhkaks, mitte ei oleks nõretavalt õnnelik. aga tublid olite, kõik kolm. sünnitust ei saaparemagi tahtmise juures enne läbi harjutada.

Hellik said...

Änksa, ma ootan juba ammu pikisilmi kirjeldust :)
No tundus täitsa normaalne sünnitus, väga sarnane minule. Huh see platsenta jama meenub siiani, üli õõvastav kui nad sul kõhu peal hüppavad.
Ja no sul niigi hästi ju kui juba masendus taandub, mul tänu olku neli kuud kestvatele pöörastele gaasivaludele olidki neli esimest kuud kui põrgu ruudus.
Isade kõrval olemise juures meeldib mull see kõige rohkem, et isad on lapsega seni kuni sind õmmeldakse jne, et laps ei pea sekunditki olema eemal oma perest. Ja no loomulik, et kui ta on näinud mida kõike sa pead seal pressides läbi elama siis ta hindab sind kah rohkem :)
Igal juhul tubli, et ise said hakkama ja väga tubli, et rinda annad :)!!!!

luize said...

Palju õnne!

Oh, oli vist päris ehmatav kogemus see sünnitamine, ma lugesin ja tänasin, et mul omal ajal kergemalt läks. Isegi ülikergelt. Ehkki ka platsentaga oli miski jama ja õmblused ja nii.
Aga mul, nagu olen kuulnud teistegi käest, oli esimeseks mõtteks, kuidas kõht on tühi. Süüa ei saa ju tükk aega enne ja suur töö ära tehtud, mina tahtsin ullult süüa. Eriti silmapaistvalt õnnelikku olemist ma ei usugi. Ega õnn sellepärast väiksem ei ole, kui oled tasaselt õnnelik.

Muide, see muru seal pildi peal on niisugust värvi, nagu polekski päris muru...