May 25, 2010

"Ajakirjanduslikult" Evelin Kivimaast



Kommentaar tema ariklile delfis, teemaks emadepaev ja kuidas EK-l on titendusest korini. Ma polnud kaugemale kui pealkiri joudnud kui tekkis kerge whatthefuckever tunne sest selline pealkiri on taiesti ilmselgelt valitult et saada voimalikult palju pressi jea reageeringuid. Kuidagi odav ja anusaagimlik. Artikkel luhidalt: tema enam emana onnlik ei ole, see on tuutu ja mitte tanuvaart ettevotmine."Mul ei ole enam lootust, et raske olukord niipea lõpeks. Laps, mu vabaduse piiraja, kasvab ju nii aeglaselt. Erinevalt vangidest ei ole mul ka mingit lootust hea käitumise eest varem vabadusse pääseda. See on ju minu elu." CRY ME A RIVER. Kui dramaatiline! Sa oled kodune naine uhe lapsega kes kaib lasteaias ja millestki materiaalsest nii vaga puudust ei ole. EK lisab juurde et me koik aru saaks milliseid kannatusi tema peab labi elama: "Minu aeg, energia ja vabadus on ressursid, mida kasvav laps mõõdutundetult raiskab." kuigi lisab et ta ikkagi armastab oma last.

Ma vist oksendasin natuke. Evelin, kallis, pane mingi raha korvale praegu et saaks hiljem teraapia eest maksta kui laps ules kasvab ja loeb oma ema ullitisi. Arghhhh..... Mina ei saa neist lillelastest aru kes kurdavad non-stop kas meeste voi laste ule. Ise vastutad oma valikute eest. Ja meie polvkond, andke andeks, ei saa nuud kull teadmatust esile tuua. Kes ei tea et nii abielu kui lapsed on raske too? Ma ei tea kuidas ta ettekujutas et lukkab lapse valja, sarab patjadel ja siis? Et laps kasvab ise ules, opib asjad selgeks, koristab ema jarelt kes ilmselt siiani patjadel tahab olla konjaki klaasi ja sigarettiga? Ma olen ausalt hammingus.

Muidugi on raske. Isegi siis kui motled et meie vanematel polnud pooltki neid voimalusi mis meil, nii vankreid, manguasju, tarku-abistavaid raamatuid, lapsehoidjaid jms. Ikkagi on. Harjumatu ja uus. 24 h 7 paeva nadalas oled vastutav kellegi teise eest. Sina ei ole enam number 1 sinu elus. Ja ei hakkagi olema. Ja inimesed sunnitavad-kasvatavad palju raskemates olukordades ja saavad hakkama. Nii et EKst mul kahju ei ole. Natuke hale on kull. Oleks artikkel olnud emaks olemise raskustest jms oleks motekam olnud. Ei ole sobilik raakida nn sellest kui raske on. Aga siuke vingumine, motetu hala. No thanks.

Ja kaasa pole talle motet tunda sest siuke motetu vingumine on tema ampluaa. Naistemaailmas mitu artiklit uleval. Uhes agiteerib et "Olgu Viljandi folk, Rabarock või mõni muu muusikafestival - lapsevanemad jäägu parem koju", oeldes et issand jatke laps kellegi hoolde ja minge nautige enda elu, millele jargneb artikkel sellest kuidas tema kais galakontserdil oma tutrega: "Ning nagu näha, saab koos väikelapsega väga hästi kontserti nautida..."
Teises artiklis on ta endastvaljas kuna niipaljud inimesed kannavad teksaseid ja maalib meile pildi :..meestest.. kelle persepragu..." on vaga jalk, millele jargneb uus arutlus kuis vormis olemine on vordeline "pandav" olemisega ja lubatakse dieedile minna.

Ma saastan teid muudest oppetundidest aga luhidalt EK mured on jargmised: abielu mis ei ole enam erutav ja kus romantikat ei leidu, teise lapse kaotamine, kaalus juurde votmine, ning rindade "kadumine" parast lapse saamist. Keskmise naise mured. Raagi sellest ausalt ja ilma kriiskamiseta, tunduvalt motekam. Ja kui raske on siis motle valja kuidas asja parandada. Ilma vingumiseta. Nagu ta isegi soovitab: Ja kui täiskasvanu tegelikult tahab kõndida läbi elu nagu võluv printsess, õilis rüütel või lihtsalt mõnus enesega rahulolev tegelane, siis alustuseks tuleb lihtsalt teha esimene samm." Nojah noh.

5 comments:

Jaana said...

oh, ma lugesin ka sellest. ainus kellest on mul siiralt ja sydamest kahu, on tema laps. interneti avarustesse jääb kõik ja vaene laps, kelle kohta igasugu inffi yles korjatakse. paraku rumal ema sellele ei mõtle.

Katu said...

Muide ma elasin artikli autoriga yhikas kòrvuti tubades ja mind pani alati imestama, kui chill elu tal oli. Ma pole kunagi nàinud kedagi, kellel oleks aega pàevad làbi kòògis paperback'e lugeda ja òltsi libistada. òhtuti tuli ta elukaaslane òpingutelt ja siis keskòò paiku tehti yhiskòògis praekartuleid ja purgisuppe. (milline normaalne inimene sòòb nii hilja òhtust, ah?)
Yhesònaga, ma tahtsin òelda, et vahest tòesti peale taolist relax elu tundub lastega kaasnev 24x7 vastutus ja tyytud kohustused puha vanglaeluna. Jap, lapsest on kindlasti kahju, aga katsume ema ka mòista. Vbl ta pole lihtsalt emalik tyyp ja nyyd ei tea, kuidas oma elu erroriga kohaneda ja kindlasti tal pole sòbrannasid, kellega rààkida, sest milline normaalne naine kirjutaks selliseid mòtteid kogu eesti avalikkusele. Oh ja ma ei kahtle, et kindlasti nyyd trammis vòòrad emad sylitavad ta jalge ette selle lolli artikli pàrast ja yldsegi see kòik on nii piinlik, et inimesed peaksid vist ikka mòtlema, enne kui internetis oma hinge avama hakkavad.

Puhvis Kukk said...

Janne - sinu lingist avastasingi selle jutu.
Katu - ei sulita, vastupidiselt. Orginiaal artikli kommentaaride all oli ullatavalt palju kaasaelajaid. Usun et see on raske ja inimesed suht seda teemat ules ei vota aga EK artikkel oli kuidagi nome ja tundub et kirjutatud just maksimum skandaal vaartusele moeldes.

Nele said...

tjah, mind ka vihastas see artikkel. samas inimene oli aus.
minu jareldus sellest: iga naine ei sobi emaks ja ei peaks yldse lapsi saama. see on minu arvamus.
mitte et ma ise oleksin superema, kuid selliste emade lastest on siiralt kahju. ma ei ole kunagi moistnud emasid, kes igal voimalikul juhul oma lapse kellegi teise hoida sokutavad ja siis nn oma elu elavad. mul ei ole seda voimalust kunagi olnud, lapse esimesed aastad oli perioode, kus olin kuude kaupa ihuyksi, mees oli valismaal tool ja mul ei olnud kedagi, kes oleks meie molemi haige olles kasvoi toitu poest toonud. ent ellu jaime, ara ei surnud. mis ei tapa, teeb tugevamaks. ent monel on kohe see opitud abitus nii kapas.
lopetuseks: armastus lapse vastu peab olema nii suur ja tugev, et see kaalub yles koik vaeva ja aja ja ohverdused. ma arvan, et enamus emadel see nii ka on. mis ei tahenda, et vahest ei tahaks koike pikalt saata. kuid - laps kasvab suureks vaga kiiresti ja iga aastaga vajab ema jarjest vahem. minul on sellest jallegi nii kahju :)

Preili Smilla said...

Heh, ma pole originaali lugenud, aga üks mõte tekkis küll. Ketserlik vb ja mõne koha pealt ehk mitte nii õige, aga... mina sain lapsed väga noorelt ja tulenevalt ma vist ei oskagi midagi taga nutta. Pole ju proovinud muud :p Ei teagi, mis tähendab endale elada, kui peale keskat jääd titeootele, "mängid" kodu ja poolelijäänud ülikooliõpingud viid lõpule kolmekümneselt kolme lapse emana. Mõni asi kergem niimoodi tehtuna, mõni asi raskem. Lapsed kasvasid ise, kuna olles nii noor, ei osanud vb kõike pakkuda; samas oli endal dilemmasid vähem. 30-selt lapse saamine oli teine tera, pakkuda on rohkem, endal hirme, muresid, kahtlusi (seda vist nim lapsega kaasnevaks vastutuseks? :)) ka rohkem.