August 3, 2009

Kellele kuulub su keha?

Kas kuulume ainult iseendale voi kuulume sama palju oma lahedastele ja koigile kes meist hoolivad?

Minu sobranna ema suri 57 aastaselt kopsuvahki. Arst utles mida koik teadsid - 20 a suitsetamist..... Matus oli ilus - valgeid karikakraid, lahkunu lemmiklilli, igal pool. Abikaasa, naost nii nii hall, haua aares... Noor mees oli, voi vahemalt nagi liiga noor valja et seal seista ja oma naist matta. Paari paeva parast helistasin M-le et kusida kas ma saan kuidagi aidata. M pidas pausi ja siis utles: Tead, ma olen ema peale nii nii tige, ma ei suuda funktsioneerida. Tema suu tottu pole mul enam ema, mu isal abikaasat ja mu tadil ode. Ma olen nii tige, ma karjuks kohe. M polnud suutnud nutta ega ema leinata nende tunnete parast. Soovitasin siis emale posthuumselt kiri kirjutada kus ta siis saaks koik hinge pealt ara oelda.

Hakkasin motlema, et kui sa tead et suitsetamine luheldab (enamikel juhtudel) su eluiga voi vahemalt lisab hunniku terviseprobleeme, sama alkoholiga ning ka liigsoomisega (arterite probleemid, sudameatakk jne) ja me koik teame seda, kas sa oled siis vastustustundetu ja lausa julm oma lahedaste vastu sest mis sina labi teed, teevad ka nemad?! M-i ema, vaga malbe daam, oli korduvalt lubanud suitsetamist maha jatta aga ei suutnud (voi ei tahtnud), nii et kui parast mitmekordseid palveid nad nagid teda jalle suitsetamas rodul, pere andis alla.

Mu mehevennal on noor kaunis naine, 3 ilusat poega, omab mitmeid pitsarestorane ja on tugevasti ulekaaluline. Restoranis kaijes tellib pitsa ja lasanje. Ning lisab juustu peale. Auto on tais McDonaldsi tuhje pabereid ja sokolaadikomme. Igakord kui teema ules voetakse teatab et arst on oelnud et tema suda on tugev ja tervisega tal vahemalt probleeme pole. Kaks kuud tagasi kukkus too juures kokku, sudameprobleemid ja tosiselt suhkruhaige. Nuud soob rohtusid, peab ime dieete (ennem valtis rasva, nuud teatas et jahu jms ei tohi, muud voib). Abikaasa oli tal narvirapustust saamas haiglas, muust perest raakimata.

Alkoholi soltuvus on koige hullem minu jaoks sest oigustad endale samamoodi nagu sokolaadi soomist voi suitsetamist aga alkohol massab meeltega, samamoodi kui kehaga. Piisab paarist ollest et terve paev "vines" olla. Tekib vajadus hommikuse pitsi jargi et narve rahustada, kassiahastus, meeleolu-ja isiksusehaired jne. Ning kui sa juba soltlane oled, siis reeglina enda tahtejoud enam ei aita, peab abi otsima ning "valja" seda ravida ei saagi, peab 100% alkoholi tarbimise maha jatma. Alkohol suurendab depressiooni ja enesetappude riski. Ning suutunnet ja halba eneseolu "ravitakse" taas alkoholiga sest moneks tunniks aitab ja nii see ring keerleb.

Kas minu keha, minu luba ja pole teiste asi mida ma teen voi oled sa vastutav teiste inimeste ees kes sinust hoolivad? Nagu M utles, mu lastel ei ole enam vanaema ja mu isal abikaasat ja mu ema teadis et ta voib kopsuvahki saada, teadis et inimesed surevad sellesse ja ikkagi suitsetas. Ning lisas kibedalt et ju nikotiin oli meist koigist olulisem. Ja raske on sellele vastu vaita. Loomulikult M-i ema nii ei moelnud iga kord kui suitsu ette pani ent fakt on see - M-l enam ema ei ole. Suitsutoosi viskas M parast matuseid vastu majaseina. Sajaks vaikeseks killuks......

11 comments:

liina said...

Inglismaal on uks hea suitsetamisest loobumise-abi reklaam - raagitakse suitsetajate lastega ja nad utlevad, et nad ei karda midagi muud siin ilmas kui seda, et nende ema/isa suitsetamise parast varsti ara sureb. Kui see vanemaid motlema ei pane, siis ma ei tea mis paneb...
Mul siin praegu uks rase naaber kes suitsetab oma suure kohuga oma kahe vaikese poisi juuresolekul. Tahaks oiendada kohe, aga none of my business.

siisike said...

Ma pole ise küll kunagi suitsetanud, seepärast isiklik kogemus puudub, aga suitsetamine on tösine söltuvus. Pole nii lihtne maha jätta. Ja ka inimesed on väga erinevad, mönel on söltuvus tugevam kui teisel - möni suudab töesti loobuda, teisel ei önnestu see kuidagi.
Ma ei taha suitsetamist kuidagi öigustada, sest ise kannatan ka hirmsasti, kui keegi lähedal suitsetab.
Ma arvan, peaks rohkem enne järgi mötlema, kui esimese suitsu ette paned vöi esimest korda narkotsi vötad.
Mina olen suitsetama hakkamaist väga kartnud, sest tean, et minul tekib kiiresti söltuvus.

Anonymous said...

See jutt pani tõsiselt mõtlema. Väga head sõnastused ja ideed..

Anonymous said...

Olen su jutuga täitsa nõus.
Lisaks leian, et ei ole suurt vahet, kas teed lähedastele halba tegude või sõnadega. Samamoodi teeb ju lähedasele haiget julmalt öeldud sõna - rääkides peaks ka mõtlema mida see teisele teeb. Aga kahjuks on nii vähe neid, kes tundetargalt kuid samas ausalt suhtlevad. Kairi

viki said...

Mina olen endine kirglik suitsetaja ja seda on ka minu mees! Nüüd vaatame vastikusega inimesi kes käivad suits käes või eriti naisi...hetkel olenemata rasedusest vihkan ma neid kes ei või siis seista ühel kohal ja tõmmata selle suitsu või siis oodata...vastik kui mööda kõnnivad ja haisutavad. Eriti nõme oli lasteaias töötades võtta last riidest lahti ja tema riided haisesid, sest kodus tehakse suitsu :S
On ka inimesi kes pole elusees suitsetanud või ei joo ja nad ikka surevad haigustesse, mis just neid pahesid kummitavad....elu kahjuks on juba selline :( Minu isa suri suhkrutõppe 32 aastaselt ainult..küsin koguaeg MIKS?
Oleme ka arutanud seda teemat. Lihtsam pn vist ootamatult surra lihtsalt, kui see et sinu lähedased näevad pealt sinu piinarikast surma..

...see on nii raske teema...

Anonymous said...

elu on vahel karm, tuttav mittesuitsetaja suri kopsuvähki üpris noorelt, 50+

Puhvis Kukk said...

Ma tahaks eristada siin inimesi kes surevad vahki vms ja inimesi kes no kaasa aitavad. Esimesel juhul on surm traagiline aga teisel puhul, oled sa vastutav kuna teadsid riskifaktoreid ja ikkagi kasutasid/suitsetasid/joid jne???
Tead et pead kasutama turvarihma autos kuna see vahendab su riski avarii puhul. Kas inimesi ikkagi sureb avariides? Loomulikult. Ent su sansid on paremad rihma kasutades. Sama ka hoidudes alkoholist jms, raakimata sellest millise hoobi see fuusiliselt su kehale annab ja millise soltutuvuse tekitab.

karmen said...

mul ämmaga sama teema- on elu aeg suitsu kimanud ja 100 põhjust, miks seda lõpetada ei saa kuni selleni välja, et arst ütleb: see on isegi ohtlik nii kauaaegsel suitsetajal. lisaks on tõsine alkoholiprobleem, mida ta ise ei tunnista, kuid imelikul kombel kõrvalolijad näevad. probleem on eriti tõsine seepärast, et ise on väga tõsiselt haige. meie oleme juba käega löönud, sest igal ühel oma valik ja kui tahe puudub, et muuta oma elustiili, siis meie seda vägisi ju ka ei saa. kurb.

Puhvis Kukk said...

Jah, see hind mis pere ja lahedased maksavad on korge. Ning see kuis soltlane ise, muidu ratsionaalne inimene, eitab kategooriliselt probleemi..... ja jatkab koigest hoolimata. Mul on sobranna alkohoolik ja ta ise eitab kategooriliselt. Vahepeal ei joo ja siis mingi pidu vms ja laheb jalle. Usun et ta tahaks lopetada aga kas kaif on nii suur voi iseloomu ei jatku. Igasugu programme on suitsetamise ja alkoholi soltlastele ju nyyd olemas. Valik jaab enda sudametunnistusele. Olen vahest nii endast valjas et tahaks osta puskarit ja viia talle ja oelda "Lase kaija". Joo aga.

Puhvis Kukk said...

Liina&Viki - rasedate ja emade suitsetamise kohta. Motlen et adopteerida ei lasta koigil aga igauks voib lapsi saada, vahet ei ole kas nad sobiks selleks voi mitte. Masendav...

luize said...

Huvitav teemapüstitus, kellele kuulub meie keha. Kristliku õpetuse järgi kuulub see Jumalale ja inimese kohus on hoida seda korras. Ja mitte igaseid asju endale sisse juua-nuusata-hingata. See on lihtsalt teemasse vastus, et kellele see keha kuulub.
Ma olen ka näinud inimest, kes on väga vihane oma vanemate peale, et nad ära surid. Kusjuures kumbki ei teinud endale ise midagi, vähk viis. Nii et see võibolla ei olegi seotud suitsetamise-joomise ega millegi taolisega, lihtsalt lähedase inimese surm tekitab viha.

Tunnen nii tarbivaid kui mittetarbivaid alkohoolikuid. Kõik on tahtmise küsimus. Ma ise loobusin suitsetamisest pea 4 aastat tagasi, 10-aastase suitsetamise järel. Tahte küsimus, sest proovinud olin varemgi, aga ikka tegin edasi. Järele sain jätta siis, kui ei tahtnud enam. Nii et tahtmise küsimus, ehk siis mina usun, et need kes ei jäta, need ikka ei taha ka. Kuidas seda tahet tekitada, mina ei tea. Ja ma ei mõista kedagi selle eest hukka ka, mind ei häiri isegi suitsetajad, ehkki söögikohtades ära keelamise poolt olen ma küll.