January 26, 2010

Eesti rahvussport

Anne&Stiili jargi on ara kolimine Eestist, mida kaugemale seda parem. Kortsutasin kulmu seda lugedes. Ja ka, mis tobe nimi, ega meil nii palju ajakirju pole et ei teaks et XXX on anne ja stiil kombineeritud.

Anyhow, ma ei kolinud ara et eestist minema saada!!! Ma olin vaba ja vallaline ja tekkis selline tunne et tean tapselt milline elu mind ees ootab. Millise mehega abiellun, kus elame jne. Ja mitte et see tulevik halb oleks olnud, ma lihtsalt ei tahtnud teada ette mis juhtub. Ehk seiklust tahtsin, noor olin ka 19-20 a vana. Ning siis sain stipendiumi ja siis sain teise siin olles ja siis kohtasin G'd kes kohe kosis kui juttu tegin Eestisse tagasi tulemisest.

Olen kohanud mitmeid eestlannasi siin kes on vaga anti-Eesti. Et jumal kull nemad tagasi ei laheks. Ja alati motlen kui idiootne see nonda on. Vean kihla et mitmeidki meist elaksid palju ponevamat elu Eestis kui siin. USA on nii suur ja lai, linnas sa lastega just ei ela (osad elavad) ja maa on maa. Chain-restaurants (keti restoranid), kino, ja ongi. Laheme suvel G sobrale pulma. 7 h lennukis, $400 inimese kohta pluss auto rent ja pulma kink. Aga nonda ongi Koik elavad nii kaugel pluss kultuursed uritused on nii kallid. Eestis olles pole probleemi et saaks vanemad lapsi vaatama (G omad elavad meist 25 h autosoidu kaugusel), Tallinnasse voi Tartusse teatrisse/kontserdile/restorani, sobrale kulla, suvel uritusi igal pool, koik kae ulatuses. Ja nag u mitmed kommenteerijad on oelnud, eesti naised hoolitsevad enda eest rohkem ja kaivad kaunilt riides. Siin kaivad ka aga mitte nii valjapeetult ehk ja mitte koikjal.

Ning sook ohh sook on eestis parem. Kuigi jaan proua presidendiga nousse et Kalevi kommide tase on langenud kohutavalt.

Ei kolinud ara et Eestist ara saada. Ja hea meelega tuleks tagasi, ent nyyd oleme G sissetulekust soltuvad. Ja Eestis pole ta midagi tasuvat leidnud, ei raagi keelt ka. Aga sinna kolimise plaan oli meil kaua, nuud on mul vereringe probleem nii et Connecticutiski liiga kulm, arst soovitab lounasse kolida. Ent hellitame lootusi mingi hetk suvemaja Louna Eestisse voi saartele osta.

Eesti on ainus ja ehe ja hirm kallis. Meie rahvas, kultuur, loodus, ajalugu, keel..... Alati koju joudes vaatasin silm marg ringi ja tahaks koiki-koike katsuda ja tundub lausa imelik et teised ei utle - hei, sa oled tagasi! ja vastu naerata.

Me leppisime kokku et osa me tuhast kui lainud oleme saab eestis laiali puistatud ja osa floridas. Ei ole ma sportlane...

11 comments:

  1. Mina tulin ära Eestist siis, kui mehele (on eestlane) pakuti jäädavalt tööd Soomes. Sel hetkel ei mõelnud, kauaks või mis edasi.
    Nüüd, mil 5 aastat Soomes on elatud, tean ma aga kindlalt, et ma ei taha kunagi Eestisse tagasi kolida.
    Kuhugi mujale iga kell, kus võib uusi ja huvitavaid asju õppida, midagi uut näha, aga mitte sinna, kus ma sündinud. Sest seal on kole, inimesed on tigedad ja midagi hingele ei ole.
    Jah, võõrsil elamisega kaasnevad omad probleemid. Nagu nt turvavõrgu puudumine. Peab ise hakkama saama oma laste kasvatamisega 24h ja 7 päeva nädalas. Kuid ma ei kurda, eriti. Kui üle viskab, lähen jalutama ja jätan muksud mehega koju :)

    Igale ühele oma, nagu öeldakse.

    Ja kuna kaks nooremat on siin sündinud, siin elavad, üks räägib hästi ja teine hakkab varsti rääkima eesti keelt, lähevad siin lasteaeda-kooli, siis paraku ei tule neist kunagi täis eestlasi, mis sest, et neil on Eesti pass.

    Mul ei ole isegi kahju.

    ReplyDelete
  2. Mitte eesti keelt rääkima, vaid ikka soome keelt :) väike aps.
    Plika räägib eesti keelt väga aksendiga ja tundub, et ta lihtsalt ei oska, mis sest, et kodune keelon eesti keel.

    ReplyDelete
  3. Minu arust on eestis ka uusi ja huvitavaid asju oppida ja tigedaid inimesi on igal pool! Ja kuis sa saad oelda et hingele seal midagi pole? Kurb on seda lugeda, kas tead.
    Iga uhele oma, voib olla et toesti, aga kui ma motlen oma lapsepolve peale Eestis, siis on nii kurb et Olivial seda olema ei saa. Nii palju asju mis hinge jaanud ja Eesti Eestiks teevad. Ning meie lapsed, see meil ammu G-ga otsustatud, saavad molemat keelt raakima, molema riigi ajalugu ja kultuuri teadma.

    ReplyDelete
  4. Mina olen Soomes juba 16 aastat ja siin on ka väga körgelt arenenud naabriviha. Poeg öppis siin, kuid läks tagasi. Loomulikult ma ei kujuta ette, et ma Eestis oleku ajal pean kellegi juures elama. Ostsime 8a tagasi kûlakeskusse keskûttega korteri , kuna sommist mehega kavatseme tagasi Eestisse minna. Siin lûûakse maksud veel körgemaks.
    Eesti loodus, metsad on nii kaunid ja milline rahu...Lapselapsed ka ootavad ja tahavad maale. Talust piima tooma, kanu, lehmi vaatama..Nostalgia! Panen kamina pölema, lähen oma metsatukka....Mul on kahekordne kodakondsus, aga ikka tahan tagasi.
    Praegu on hea kinnisvara ostuaeg.

    ReplyDelete
  5. Jah, meie elame juba pea aasta Norras, aga meil on ka algusest peale teadmine olnud, et oleme vaid 2 aastat kuni mehe töö/õpingute lõpuni. Kõik on ju hästi - palgast saame ära elatud ja kõik eesti maksud-laenud makstud ja kui ise ka siin töötaksin, saaks väga palju kõrvale pandud, aga ei... süda igatseb koju. Juba nt. küpsisetortigi ei saa siin teha, kuna kandilisi küpsiseid lihtsalt ei müüda :-)
    Nüüd ongi nii, et lähen lastega suvel eestisse ja ootame siis seal järgneva kolmveerand aastat kuniks mees ka koju saab. Muidu oleksime ikka koos, aga vahepeal tuleb veel mitmeks kuuks saksamaale minna ja lastega niimoodi edasi-tagasi liigelda... no ei taha.
    Ja Eestis... nt. veedan ilmselt jälle suure osa suvest koos lastega vanemate juures maal. Täielik idüll. Ja kui jälle Tartus oma kodus, siis see oma kodu, oma keel ja kõik muu sinnakuuluv... oehh, ma ei jõua ära oodata..

    ReplyDelete
  6. No nagu eelkirjutajate kirjutatust näha, tahavad eestisse tagasi need, kel seal midagi head ees (tore vanematekodu vöi juba soetatud elamine seal) vöi kel on rahalist vöimalust endale seal midagi luua.
    mina olen 11 aastat saksamaal olnud, enne seda olin 3 aastat soomes. mujal on mulle alati paremini meeldinud, kui eestis. ja ei kisu mind praegugi eriti sinna. vahel käin, ja nädalast täiesti piisab. mulle meeldib eesti loodus, mis on kuidagi vaba ja omaette. ja seda ma vahel igatsen ning seda tahaks ma oma lastele ka pakkuda. aga inimesi ei igatse. juba sellepärast mitte, et on ju nii palju vöimalusi sidet pidada.
    ja praegu ei suuda ma endale töesti seda ettekujutada, sinna tagasi minna. önneks mu mees pole ka üldse nöus sinna minema. tema on sakslane ja saksamaa patrioot.

    ReplyDelete
  7. Ma koliks ka (kas soome või saksamaa) aga suhtun jube negatiivselt ka neisse, kes väidavad, et tahaks minema siit urkast ja kunagi ei tule tagasi jne....küsiks kohe, kui sa siin hakkama ei saa, miks arvad set sa mujal seda suudad. Ma ka lahkuks kui keegi pakuks tööd ja arenemisvõimalust aga mitte ei põgeneks paremat elu otsima :) sina ja põrgukiz olete tublid....teist pole kunagi õhkunud seda, et te põlastaks oma kodumaad jne :)

    ReplyDelete
  8. Eee jah eks ta nii vist olegi, et kui on kohaga positiivne mälestus siis ikka tõmbab tagasi kui ainult negatiivne siis ehk tõesti lihtsam kuskil mujal. Mulle Eesti meeldib, tigedad inimesed, hmm minu meelest neid on ikka igas riigis , nende eest ei ole võimalik põgeneda. Aga neid on võimalik ignoorida üks kõik mis riigis oled :)))
    Eesti rahvas ju hämmastavalt vapper, töökas ja tubli tegelikult. Arvestades meie riigi väikest rahvaarvu oleme alati hakkama saanud. Samas kui ma peaksin elama vahepeal 30a kuskil mujal riigis siis ma oleksin ka kindlasti seal õnnelik - eeldusel, et mind Iraaki või kuhugi sellisse kohta ei pagendata eks ole. Vägisi pole mõtet end sundima mingit riiki armastama, eks elada tuleb seal kus tunned end osana rahvast.

    ReplyDelete
  9. noustun 100% Puhvis Kukega, tundub, et mida kaugemal oled, seda suurem koduigatsus on :))
    vaat, minul ei ole voimalust iga aasta eestis kaia, ega ka yleaasta, esiteks seab tooelu piirangud ja teiseks ka rahaline kylg. suvel saab 4a kui ma pole eestis kainud ja loodetavasti nyyd saame minna. mu tytar oli 3a kui ara tulime ja ta maletab vaga vahe, millest on kahju ja eesti keelt ka raske sailitada.
    mina tulin siia nagu paljud, esialgu nii oelda kylla, kuid nagu paljudki, jain kauemaks. kui juba oled oma asjad pakkinud ja eestis otsad ara lopetanud, siis motled ikka, et jaan natukeseks paigale. raske on olnud, just eemalolek perest ja sopradest ja endale kallitest kohtadest. oleme siin ka praegu teatud pohjustel, esiteks mehe vanemad lapsed siin, kellele mees oma eesti palgast alimente maksta ei jakaks elusees ja teiseks juba teatud asjad seovad vahemalt mingiks ajaks siia, too ja laenud jne. ent muidugi miski pole loplik. meie esialgne plaan oli ka tulla vaid 3-4a, ilmselt laheb natuke rohkem. ent mida kauem eestist ara oled, seda raskem on parast ju sealse eluga uuesti ara harjuda. mina olen hetkel staadiumis, kus ma igatsen veel eestit vaga, ent samas ma kardan sinna naasmist. ka on mul seal palju kurbi malestusi, kuna mu vanaema suri vahetult enne meie siiatulekut, me olime vaga lahedased ja teadmine, et teda enam ei ole ja maakohta, kus kaisime, on mulle talumatu. samuti mu ema-isa on lahutatud ja mul ei ole nn vanematekodu, kuhu naasta. ometigi ma ei tahaksmingil juhul kaotada eestiga sidemeid. huvitav on see, et siin indianapolises on yles kasvanud terve polvkond eestlasi, kes tulid siia kas noortena voi lastena II MS ajal pogenikena ja kes eesti iseseisvumisel ei lainud eestisse kylla. alguses ma ei moistnud seda. ent nyyd moistan - see oleks neile liiga raske ja valus olnud.
    nende lapsed enamuses enam eesti keelt ei valda ja nende lapselapsed ei ole enam pohimotteliselt eestlased, vaid ameeriklased. see on kurb.
    kaob ara rahvus, keel, eripara.
    ma ei soovi seda oma lapsele.
    et aga siin nn sisse sulanduda, peab kohanema siin ja votma osalt omaks siinsed arusaamad. mis on mulle aga vaga raske. minusuguseid inimesi siin ei ole. ma ei leia siin oma kohta, kuhu kuuluda. just hingeline yksindus on raske. voib-olla kui oleks rohkem lapsi, siis kuluks kogu aeg lastele, kuid just omasuguste eestlaste seltskonnapuudus ahistab mind jubedalt. ja see, et ei saa lihtsalt astuda uksest valja ja jalutada kuhugi - metsa, linna, loodusesse. ikka mine autoga.

    ReplyDelete
  10. eeh, mina olen eesti eluga rahul ja mitte mingi vägi ei aja mind siit minema (sõja korral ilmselt põgeneks). õnneks v kahjuks pole see meie puhul kerge ka. 4 lapsega ikka annab minema kolida ja mina ei tahaks endale probleeme tekitada. kusjuures asi polegi sugulastes, aga mulle lihtsalt meeldib siin.

    ReplyDelete
  11. Seda ma räägingi,et te ei põlasta oma päritolumaad....kahjuks ma tunnen mõnda ja ajakirjandusest voolab ka selliseid läbi

    ReplyDelete