The ghost of a third child

Ma ei plaaninud kunagi abielluda. Veel vahem lapsi saada. Ja nuud, 12 a hiljem, abikaasa ja kahe armsa tutrega tunnen ma hirmsasti puudust sellest kolmandast lapsest. Sellest keda ma ei saa saada. Olivia sunnitus oli hasti halb ja laks kuid et jalgu alla saada, Melanie raseduse olin enamjaolt voodis voi haiglas voi kiirabis. Nii et arstid utlesid Melanie keisri ajal et sina ei saa enam rasedaks jaada, sa ei elaks seda ule. Voib olla on see lihtsalt inimese loomus tahta mida ei saa. Voib olla on see lihtsalt sellest et lapsed on vanemaks saamas ja beebit enam ei ole. Toenaoliselt ei aita see ka et mu parim sobranna siin kel sama vanused tydrukud jai kogemata kombel rasedaks.

Ning ma ei ole kindel kui padev ema ma uleuldse olen. Armastav, seda kyll, aga kannatust kui sellist ei ole ja ma ei maleta viimast korda mil ma lastega niisama mangisin. Ma taiest tean et meil vedas uskumatult et saime kaks ilusat tudrukut ja kellegile midagi halba ja permanentset ei juhtunud. Aga ma tunnen end natuke nukralt moeldes sellele vaikesele beebile keda me ei saa......

Money Pit

1970ndatel valjalastud film Tom Hanksi ja Shelley Long, noorpaar kel kahku elukohta vaja ja ostavad siis mis neile joukohane, vaga kaunis maja igasugu detailidega ja suure aiaga. Ma kohe armusin sellesse maija. Ja sissekolidesse koik laheb mis vahegi saab... Trepp kukub kokku, torud ei toota ja katki, elektri vark ka pees, kook poleb pea et maha jne jne. Ja siis see maja kokkulappimine, finantsiline stress jms ajab vaese noorpaari pea et lahutuse aarele.


http://hookedonhouses.net/2010/11/14/the-money-pit-tom-hanks-shelley-long-buy-a-fixer-upper/

Ma utleks et kui alguses ajas film naerma siis lopu poole oli kerge paanika. Kuigi nii dramaatiline me majaost ei olnud, igasugu hadasid ja probleeme on KUHJAGA olnud. Me tagasihoidlik eelarve mis moobli jaoks planeeritud, on koik kas vee voi kutte voi massiivsete ja vahem suuremate puude ara koristamise vms parandamise alla lainud. Tuhnin mooda taikaid et mooblit leida. Maja mulle ikka meeldib, suur (koristamise mottes isegi liiga), valgust tais, kahe korruseline, koik magamistoad samal korrusel (lastega tanuvaarne aga voib olla et kui magamistoad teisel korrusel oleks, oleks mul selle treppidest uhamisega vaga prink pepu, mnjaaa, mida praegu siis ei ole). Asukoht on hea ja potensiaali kui sellist on. However, ma olen terve suve veetnud garaazis uksi varvides (11! puust ust mis igast plekke kulge korjanud), linke jms varvinud (liivapaberist permanentsed jaljed juba katel), aknaid hakkasin varvima, Olivia tuba ja me vannitoa sahtleid jms. Ma ei ole padev isetegija, entusiasmi on utleme, aga oskused on ikka norgad....

Kuidas oma tutrega tema kehast raakida

Kopeeritud siit: http://hopeave.wordpress.com/2013/07/29/how-to-talk-to-your-daughter-about-her-body/



How to talk to your daughter about her body, step one: don’t talk to your daughter about her body, except to teach her how it works.

Don’t say anything if she’s lost weight. Don’t say anything if she’s gained weight.

If you think your daughter’s body looks amazing, don’t say that. Here are some things you can say instead:

“You look so healthy!” is a great one.

Or how about, “you’re looking so strong.”

“I can see how happy you are – you’re glowing.”

Better yet, compliment her on something that has nothing to do with her body.

Don’t comment on other women’s bodies either. Nope. Not a single comment, not a nice one or a mean one.

Teach her about kindness towards others, but also kindness towards yourself.

Don’t you dare talk about how much you hate your body in front of your daughter, or talk about your new diet. In fact, don’t go on a diet in front of your daughter. Buy healthy food. Cook healthy meals. But don’t say “I’m not eating carbs right now.” Your daughter should never think that carbs are evil, because shame over what you eat only leads to shame about yourself.

Encourage your daughter to run because it makes her feel less stressed. Encourage your daughter to climb mountains because there is nowhere better to explore your spirituality than the peak of the universe. Encourage your daughter to surf, or rock climb, or mountain bike because it scares her and that’s a good thing sometimes.

Help your daughter love soccer or rowing or hockey because sports make her a better leader and a more confident woman. Explain that no matter how old you get, you’ll never stop needing good teamwork. Never make her play a sport she isn’t absolutely in love with.

Prove to your daughter that women don’t need men to move their furniture.

Teach your daughter how to cook kale.

Teach your daughter how to bake chocolate cake made with six sticks of butter.

Pass on your own mom’s recipe for Christmas morning coffee cake. Pass on your love of being outside.

Maybe you and your daughter both have thick thighs or wide ribcages. It’s easy to hate these non-size zero body parts. Don’t. Tell your daughter that with her legs she can run a marathon if she wants to, and her ribcage is nothing but a carrying case for strong lungs. She can scream and she can sing and she can lift up the world, if she wants.

Remind your daughter that the best thing she can do with her body is to use it to mobilize her beautiful soul.

Vägivald armastab vabadust, Tahab ta endale allutada.

Ma motlesin eelmisel nadal et tahaks kangesti joululaule kuulata. Voib olla isegi joulukaunistused alla tuua ja piparkooke teha. Ei, mitte ilma parast (kuigi voiks, eks) vaid kuna need moodalainud joulud nagu ei olnud joulud. Parast koikide nende vaikeste laste surnuks tulistamist, seda mottesegast massimorva mis nii nagu noaga loikas iga ema ja isa seest labi. Ei olnud joulutunnet, nuuksusin nii et lapseid ei naeks, katsusin uudiseid mitte vaadata aga kattis nagu must linaga meie kandi. Samas lahedal ju ka.

Mida enamat, olin arvanud alati (naiivselt kyll) et pahad asjad juhtuvad enamasti pahadele inimestele. Voi neile kes pahas kohas voi pahal ajal voi pahade inimestega. Newtowni vanemad on tapselt nagu meie ja lapsed tapselt nagu meie omad ja kool tapselt nagu meie oma. See terrorilaine mis labi laks, ma ei oska seda kirjeldada ja vaga vaga loodan et seda kunagi me keegi ei pea labi elama. Sellest raakimata et mortsuka isa tootab G'ga koos samal korrusel ja vahest kardan et tal jookseb katus ara... Miks ta ei lahe ja kuskil inimesi ei aita voi ei puhenda oma elu HEA tekitamisele, ma ei saa aru.

Aga tahtsin joulukaunistusi valja panna ja siis motlesin et ootan jargmisi joulusid mis kataks ara selle malestuse niivord kuivord. Siis laksid kaks pommi lahti Bostoni maratonil, kolm inimest surnud, sadu haavatuid ja mitmekumneid kel jalad ara amputeeritud. Vaike tudruk kes pole veel rattaga soitma oppinudki, kaotas jala. Ja venna kes suri. Ja ema on ajukahjustusega haiglas.

Nii et nyyd ma loodan et enam midagi muud ei juhtu. Enne joule. Voi jaanipaeva...

Teater NYC Eesti Majas

Reede ohtul siis vanad naised ajasid viisakamad riided selga ja kobisid rongi peale et parast ohtusooki Russian Samovar'is minna Eesti Maija kus Anne Veersaar ja Helgi Sallo etendasid Head ood, ema.

Ma kontsakingi panen USAs elades suht koht harva alla ja kui siis, siis tavaliselt kakerdad graatsiliselt autosse ja sealt restorani. Nyyd linna minnes kandsin vaikese kontsaga saapaid ja saaremarjad on sellest kaimisest siiani valusad. NYC on hasti palju jala kaimist ja kuigi olen ikka hakanud regulaarselt trennima (kuigi mitte eriti intensiivselt) pidin mainima et vorm kui selline on vaga nork. Taksosid ei olnud saada, siis higistasin blokk bloki haaval edasi, keel suust valjas kuni nagin et moni noorsand vaatas. Siis ajasin selja sirgeks ja kepsisin reipalt edasi. Uhhhhh.... Russian Samovar oli natuke ghetto, kallis koht ja kallis kohas (midtown) aga WCs uks ei kainud lukus jms, toit oli ok aga mnjah, siuke Kopli rand mingi paarkond aastat tagasi. Soolakurk oli aus ja leib ka, natuke kurvaks tegi.

Eesti maja kodanike selts ajab mind segadusse. Ma ei saa aru kes seal kaib voi tapselt tunneb et tema sinna kuulub. Maja ees mingid mehed dressides ja nahktagides suitsu tegemas, baar puupusti tais. Uleval toas kus siis naidend oli, oli vaatepilt vahe kirjum. Paar nooremat naist , paar vanapaari, mingid vanemad sorti mehed teksa ja pluusi ja tressipluusi ja jameda kuldketiga. Paar nooremat meest (ka nahktagidega), uks pandi naisepoolt mu korvale istuma ja istus jalad nii harkis et ma ei mahtunud kuidagi korvaltooli ara. Paar keskealist naisterahvast tulid siukses riietuses sisse et ma oleks suurest arevust kiljatanud. Nagu Hookers Are Us (tegelt on poe nimi Toy's R Us, kus siis koike lastetele, hookers on prostituudid). Niukeste rihmikutega kontsakingad, no sellised kingad olid, ma ei oskagi kirjeldada, aga akki ta pidi parast toole minema. Teisel oli ulimini seljas ja siuksed vorksukad, ma pole nainud varem. Aga ma ilmselt elan suht varjatud elu.

Ja enamus jalutas sisse kas veiniklaasi voi ollepudeliga. Mind see hirmsasti hairib. Vaata kodus telekat nii, jalad laual, voi istu klubis nonda. Teater ja ooper jms on ikkagi teine koht ja atmosfaar. Ma ei taha kull et mul keegi rohatab korval oma olle ja dressipluusiga. Ugh. Naitlejad valmistavad ette ja kontserdil panevad end ka ulikonda, mingi lugupidamine teise inimese ande ja vaeva vastu peaks ikka olema.

Magada voi mitte magada ja kui magada siis millise hinnaga?

See ei ole nyyd koige lobusam teema aga motlesin et kindlasti on minusuguseid teisigi, nii et akki on kellegil kasuks. Mul on magamisega probleeme olnud alates Melanie sunnist, seega pea et 2 aastat tagasi. Melaniel oli koolik, nii et unetunnid on arvel ja limiteeritud, stressist raakimata. Ning samaaegselt pandi mindi madala estrogeeni sisaldusega beebipilli peale (jah, nagu sellega oleks veel tegelnud) kuna ma toitsin rinnaga. Ja ei saanud oo pealt magada. Mitte uldse. Gary oli beebiga ja mina vahkresin unetult voodis kuni minu aeg tuli beebiga olla. Uks ohtu kukkusin nuttes kokku. Ja jargmised 18 kuud kaisin arstide vahet tehes vereproove ja psuhholoogilisi analuuse, magamiskliinikus, hiina ravitsejate, acupuncture jms juures. Perearst teatas et narvid. Proovisin rahusteid, mitmeid-mitmeid unerohtusid. Enamus ei mojunud. Raske oli magama jaada ja tihti peale arkasin ules paari tunni parast. Narvilisus ja magamatus, peavalud, kaks last, meeletu kohukinnisus (ma olen vannitoa porandal kuuntega porandat kraapinud ja ratikut hammustanud suurest valust et karjumine teistele kosta ei oleks). Arstid olid enamjaolt hammingus aga tavaliselt surasid mulle uue ravimi valjakirjutise pihku ja saatsid mu valja. Selline masendav meeleheide tuleb sellest. Leidsin sadu kui mitte tuhandeid kaaskannatajaid interneti avarustes aga ka laste koolist voi manguruhmadest. Osad emmed utlesid silmapilgutamata et mis kokteili peal nad on, 5 mg seda ja 8 mg teist. Tavaliselt suudi see uha suurenev anxiety - arevus, kull laste jms puhul.

Uhe kliendi kaudu sain uhe populaarse psuhhiaatri juurde. Martha Stewarti tutar kaib tema juures ja mitmed naitlejannad. New Yorgis, of course. Ja mul oli pisar silmas kui ara tulin. Parast pikka juttu ytles arst et mina tema klientuuri alla ei kai, tema ei arva et see psuhholoogiline probleem, vaid pigem hormonaalne. Et kuna esimene sund nii raske, sain teise lapse liiga kahku, ilma et mu keha oleks taastunud esimesest. Aga ta kuulas mind, mis pani mind end inimesena tundma, utles et see laheb ule ja palju on enda teha ja soovitas Ambieni votta. Sest ilma ma ei maganud uldse. Mu gunekoloog vihastas selle jutu peale et ah mis hormoonid on tagasi normaal osakaalus 6 nadalat parast sundi. Aga kui mina nii usun siis mingi ma tavalise beebipilli peale.

See aitas. Oudsalt paha oli, jatsin votmata, motlesin et psuhholoogiline aspekt aga magamine laks halvemaks. Nii siis tagasi beebipilli ja Ambieni peale. Ja magasin 6 tundi. Ma olin muidugi erand, enamus inimesi magab nagu notid Ambieniga. Ma ehk 4-6 h. Aga siis hakkasin ise magama jaama parast esimest ulesarkamist. Paar kuud tagasi laks magamine jalle kaest ara, eriti enne paevi ja nende jooksul. Ning ega need peavalud ja arrituslik oleks (huvitav on see teaduslik termin) ka paris ju ara ei lainud.

Nii et vastu kull mu peaarsti soovitusi otsustasin end ara voorutada neist ravimitest. Votan melatooniini ja olen tablette pooleks loiganud, jargmine nadal siis hakkan veel vaiksemaks loikama. Magan enamasti 4 h ja siis natuke siin ja seal. Algus oli hasti rame, meeletud higistamised ja kulmavarinad, migreenid, puhhhh.... Nagu oleks paris narkootikume votnud, mis Ambien tegelikult ka on. Aga valgeid blonde naisi kes paeval lasteaiale kupsiseid kupsetavad, oues lehti riisuvad ja lastele legodes maju ehitavad selliseid probleeme nagu ei omasta. Natuke kardan seda taiesti ilma olemist aga tean et ma ei taha millestki soltuda (nagunii on mul taiesti ebanormaalne suhe uue oliivoliga mis leidsin, ei suuda seda mitte suua, nagu lilled maitsevad). Mnjah. Aga kange maanaine nagu ma olen, kull saab hakkama.

Aga mis ma tahtsin oelda selle meeletult pika postitusega, a) sa ei ole uksi. b) ara vota unerohtusid kerge meelega. Sellest void soltuvusse jaada ja arstid ei ole seda ise votnud, nad ei tea koiki korvalmojusid ja koiki ei ole testitud. Enamus unerohud on moeldud paariks nadalaks maksimum aga neid voetakse aastate kaupa, tihti doosi omavoliliselt uletades. c) kasuta talupoja moistust. Ara joo kohvi rohkem kui 2 tassi ja seda ka ainult hommikul. Voimle voi tee fuusilist tegevust iga paev miinimum 30 min. Kirjuta ules paevikusse iga ohtu koik mis meelel mureks. Ara joo alkoholi, klaas veini ohtusoogiga aga mitte enam. Ara vaata voodis telekat voi tegele elektroonikaga, see sinikas valgus mojub ajule halvasti ohtueel. Joo teed, mine vanni, loe raamatut. d) ja kui oled liig kaua votnud, siis tee plaan, leping endaga, kuidas ja millal sa lopetad ja raagi perele ja sopradele et nad moistaksid ja sind n.o arvel hoiaks.

Sefiir - kuidas tuleb teha

Toome teieni siit Atlandi ookeani aarest erakorralise ja ulitahtsa teate: oiget sefiiri, sellist mis sefiirikorvikestes ja tortide otsas PEAB tegema zelatiiniga. Ma olen proovinud ilma. Mingi kolme retseptiga. Ja kuigi vaga sumpaatsed inimesed nagu perenaine blogi tegijad jms utlevad et ei pea tegema zelatiiniga siis a) mina utlen et peab ja b) Salme Masso utleb et peab. Salme Masso, inimesed! Ma ei tea mis ma uldse motlesin et ilma tegin. Ilma tuleb selline meeldiv vahune kreem pohimotteliselt, saab biskviidi vahele maarida aga see paris-paris-paris sefiir too ei ole. Ja see et sinu vanaema tegi ilma ei ole tegelt mingi argument. Kui ei usu, tee molemat moodi ja siis jata kommentaar.


Teine tehniline aspekt: loen imestusega kuis paljud kokad ja tegijad segavad seda suhkrusiirupit hoolega. Kuskil oeldi isegi et kogu aeg tuleb kovasti segada. Mis asja? Laks nappude pihta. Lase sel suhkrul rahus sulada, koik karamellid jms tehakse ju nonda et rahus lastakse suhkrul segada, lausa keelatud on seda nappida. Et keeruta potti nats kui tahad uhtlustada. Mnjah.

(lisan veel juurde et mul igast stand mixerid ja koogikombainid olemas, nii sain rahus protsessi uurida).

Kallipai

Ikka teie
PK