July 13, 2010

Be Present, Be Thankful

Blogi pidamine ja teiste blogide lugemine on veider phenomenon. Anonuumne tegevus suht koht, ja kuigi sa pole blogi kirjutajat kunagi kohanud, ometi tunned nagu teaks teist. Iseloomu, eelistusi, peret, kodu. Blogist saab lausa veider time capsule kuhu lootused/ootused/motted/soovid kirja pandud.

Uhe blogi kirjutaja, noor ja ilus naine, sisekujundaja, kahe armsa vaikse lapse ema suri traagiliselt paar paeva tagasi. Autoonnetus, tuli Atlantast antiik-soppamiselt tagasi ja koheselt surnud. Ja nonda abikaasa kirjutas blogisse sissekande, viimase, armastukirjana oma naisele. Niiiiii sudant lohestav. Ja tema paar viimast sissekannet oli suvest, plaanidest mida lapse ja abikaasaga teha, mis lilli plaanis istutada, mis retsepte proovida....

Nii noorena ei tohiks ara surra, eriti veel emana. Ja ikka kohtan inimesi kes on elanud taisvaartuslikku elu, pole nalginud, on reisinud maailmas, pole vigane, lapsi saanud jne kes ikka ei ole rahul, kes ilmselt ei saa kunagi rahul olema. Kellele muru on alati kuskil mujal rohelisem, kes alustavad vist iga paeva mentaalse nimekirjaga mida tal pole ja mis koik valesti. Ohhh, kui motetu. Carpe diem.

1 comment:

LJB said...

Thank you for the remainder!